Karim tõuseb ja lahkub õnneks vara.
Ja muidugi jätab mulle kirja. Aktsiaturu seisu kohta...
Katsetan kiirpudruga. Esimene ports läheb aia taha, teine kõlbab isegi süüa. Hommikuvõimlemiseks turnin 1,5 km kanjonile ja tagasi. Kanjon on päris lahe.
Taivalköngas on järgmine nägemisväärsus raja ääres. Kosk, kus kohtan taas eelmise päeva soome vanapaari. Nemad olid öösel Kuusamon tropikiissa... Ületan mõned rippsillad. Sajab pisut rahet. 20 km statiivi kaasavedamist teevad selgeks, et kolmjala asemel võiks järgmine kord ca 300 grammi kaaluva üksjalaga piirduda. Kogemuse kinnistamiseks peab aga samas seisus veel 60 km jätkama.
Lõunapausiks laavu Runsulampil. Saabub palju rahvast, ennist rajal kohatud neli tuimade nägudega soome noort, kollase ja rohelise jopega paar ja mingid militaarriietuses tüübid. Söön kähku ja lasen jalga. Hakkab sadama.
Kusagil nelja paiku olen Oulanka kämpingus, mille kohta militaartüübid, kes siiski varem kohale jõudsid, mulle rõõmsalt hõikavad, et seal on hea kohv. Lähen proovin. Tegelikult oli plaan sinnakanti ööseks jääda. Aeg küll varane, aga samm üsna tönts. Saan kohvi, lasen telefoni laadima panna, uurin kaarti. Pistan jäätisekasti varjus ka fotoka aku laadima. Kohvi lubatakse lahkelt juurde võtta niipalju kui mahub. Sujuvalt lähen üle inglise keelele. Putkamüüja on eriti sõbralik, meenutab diplomaatide kooli Janat. Tutvustab kõigile edasist rada ja ilma. Kolmapäeval peaks olema ilus ilm, neljapäeval see-eest kole. Kohale jõuavad ka neli noort ja roheline-kollane. Kõik lahkuvad enne mind.
Kuna ilm selgineb, siis otsustan ka edasi liikuda, pärast kohvi ja puhkust on samm ka tunduvalt reipam. Tee kulgeb täiesti horisontaalis männimetsa all, juurikaid on vähe.
Kiutaköngas osutub toredaks koseks. Juuresolevate kirjade järgi peaks olema Soome vingeim. Neli noort on just lahkumas. Ajan statiivile jalad alla, kui... mitäs nyt? Kesävalot need just ei ole, mu meelest sajab konkreetselt lörtsi. Ootan kuniks sadu vaibub ja turnin siis tunnikese kolmjalaga märgade kivide otsas, üritades mitte ühtegi kohaolevast viiest jalast ära murda.
Edasi vudin sama reipalt, möödudes isegi peatumata järgmisest lõkkekohast. Loojuva päikese valguses kõrgel jõe kohal koguneb küll palju pildistamisseisakuid. Iga puu vari on mäeveerel eraldi näha.
Ööbimiseks sihin Merenoja lõkkekohta. Roheline-kollane lõpetavad just telgi ülespanekut kui kohale jõuan. Sööme seltsis õhtust ja kobime vara magama. Telgi siseosa koosneb peamiselt võrgust ja välimisel puuduvad tuulepõlled. Vägisi jääb mulje, et magan õues ja murran pisut pead selle üle, miks ikka peab normaalne ja suht talutaval majanduslikul järjel olev inimene tänapäeval nullkraadi juures õues magama.
Katsetan kiirpudruga. Esimene ports läheb aia taha, teine kõlbab isegi süüa. Hommikuvõimlemiseks turnin 1,5 km kanjonile ja tagasi. Kanjon on päris lahe.
Taivalköngas on järgmine nägemisväärsus raja ääres. Kosk, kus kohtan taas eelmise päeva soome vanapaari. Nemad olid öösel Kuusamon tropikiissa... Ületan mõned rippsillad. Sajab pisut rahet. 20 km statiivi kaasavedamist teevad selgeks, et kolmjala asemel võiks järgmine kord ca 300 grammi kaaluva üksjalaga piirduda. Kogemuse kinnistamiseks peab aga samas seisus veel 60 km jätkama.
Lõunapausiks laavu Runsulampil. Saabub palju rahvast, ennist rajal kohatud neli tuimade nägudega soome noort, kollase ja rohelise jopega paar ja mingid militaarriietuses tüübid. Söön kähku ja lasen jalga. Hakkab sadama.
Kusagil nelja paiku olen Oulanka kämpingus, mille kohta militaartüübid, kes siiski varem kohale jõudsid, mulle rõõmsalt hõikavad, et seal on hea kohv. Lähen proovin. Tegelikult oli plaan sinnakanti ööseks jääda. Aeg küll varane, aga samm üsna tönts. Saan kohvi, lasen telefoni laadima panna, uurin kaarti. Pistan jäätisekasti varjus ka fotoka aku laadima. Kohvi lubatakse lahkelt juurde võtta niipalju kui mahub. Sujuvalt lähen üle inglise keelele. Putkamüüja on eriti sõbralik, meenutab diplomaatide kooli Janat. Tutvustab kõigile edasist rada ja ilma. Kolmapäeval peaks olema ilus ilm, neljapäeval see-eest kole. Kohale jõuavad ka neli noort ja roheline-kollane. Kõik lahkuvad enne mind.
Kuna ilm selgineb, siis otsustan ka edasi liikuda, pärast kohvi ja puhkust on samm ka tunduvalt reipam. Tee kulgeb täiesti horisontaalis männimetsa all, juurikaid on vähe.
Kiutaköngas osutub toredaks koseks. Juuresolevate kirjade järgi peaks olema Soome vingeim. Neli noort on just lahkumas. Ajan statiivile jalad alla, kui... mitäs nyt? Kesävalot need just ei ole, mu meelest sajab konkreetselt lörtsi. Ootan kuniks sadu vaibub ja turnin siis tunnikese kolmjalaga märgade kivide otsas, üritades mitte ühtegi kohaolevast viiest jalast ära murda.
Edasi vudin sama reipalt, möödudes isegi peatumata järgmisest lõkkekohast. Loojuva päikese valguses kõrgel jõe kohal koguneb küll palju pildistamisseisakuid. Iga puu vari on mäeveerel eraldi näha.
Ööbimiseks sihin Merenoja lõkkekohta. Roheline-kollane lõpetavad just telgi ülespanekut kui kohale jõuan. Sööme seltsis õhtust ja kobime vara magama. Telgi siseosa koosneb peamiselt võrgust ja välimisel puuduvad tuulepõlled. Vägisi jääb mulje, et magan õues ja murran pisut pead selle üle, miks ikka peab normaalne ja suht talutaval majanduslikul järjel olev inimene tänapäeval nullkraadi juures õues magama.
Lisa kommentaar