Cesises algab elu hommikul kella kümnest.
Väisame söögimajade ja
kindluse avanemist oodates parki pisikeste skulptuuride ja
normaalsuuruses luikedega. Taamal künkal renoveeritakse õigeusu kirikut,
mis näeb välja sinine ja rõõmus. Kindlus avatakse, ronime torni ja mina
hiljem ka keldrisse. Siis saab auto parkimise aeg otsa. Kindlused ei
ole väga minu teema. See konkreetne eksemplar on ehitatud 1215. Cesisest
on pärit Läti lipp.
Söögimajas on probleemid inglise keelega ja tuuakse seda, mida tahetakse. Vähemalt Estrile.
Kuigi meil on parkimist lunastatud kuni lõunani, lahkume siski pärast hommikusööki Ungurmuiza suunas. Tädi Kati õpetuse kohaselt peaks see olema vanim puidust barokkmõis, kus käivad ainult asjassepühendatud. Mõis on armas ja punane, toas hulk fotosid. Kabelis on kaetud laud sakslastele, enne selle avastamist tuvastame, et mõis on vanem kui Prantsuse revolutsioon. Ka siin on oma koers.
Turaida. Parkimine maksab ühe lati. Käime kirikus, mis on hoolikalt renoveeritud, ja ronime kindluses torni. Ülevalt on hea vaade Gauja (Koiva) jõele.
Jätkub minu soolo Kubesele matkarajal. Ester ja Martti loobuvad pärast kirikut ja Kaupo hauda. Matkarada on täiesti hardcore mets, aga paraku olen teinud saatusliku vea ja unustanud ennast sääsetõrjega üle valada. Sääsks on Lätis kuri. Rada teeb tiiru mööda metsaalust Gauja jõeni ja tagasi. Metsa sees on ka vana kalmistu jäänused, aga peale aiapostide pole eriti midagi järele jäänud. Kui autoni jõuan, hakkab tibutama.
Riiale saame üsna hästi pihta, kuigi mulle ei meeldi eriti juhtida autot võõras suurlinnas. Estri valitud hostel on kolinud ühe maja võrra edasi. Parklas istub kõrvalauto kapotil kasss ja vahib mind konkreetselt ammulisui.
Võtame suuna vanalinna, sööme briti poissmehi trotsides kala ja tiirleme pisut munakivitänavatel ringi. Tunnen bürooekskursiooni meenutades ära börsihoone ja miskised kasarmud.
Hostelis on traadita internets.
Söögimajas on probleemid inglise keelega ja tuuakse seda, mida tahetakse. Vähemalt Estrile.
Kuigi meil on parkimist lunastatud kuni lõunani, lahkume siski pärast hommikusööki Ungurmuiza suunas. Tädi Kati õpetuse kohaselt peaks see olema vanim puidust barokkmõis, kus käivad ainult asjassepühendatud. Mõis on armas ja punane, toas hulk fotosid. Kabelis on kaetud laud sakslastele, enne selle avastamist tuvastame, et mõis on vanem kui Prantsuse revolutsioon. Ka siin on oma koers.
Turaida. Parkimine maksab ühe lati. Käime kirikus, mis on hoolikalt renoveeritud, ja ronime kindluses torni. Ülevalt on hea vaade Gauja (Koiva) jõele.
Jätkub minu soolo Kubesele matkarajal. Ester ja Martti loobuvad pärast kirikut ja Kaupo hauda. Matkarada on täiesti hardcore mets, aga paraku olen teinud saatusliku vea ja unustanud ennast sääsetõrjega üle valada. Sääsks on Lätis kuri. Rada teeb tiiru mööda metsaalust Gauja jõeni ja tagasi. Metsa sees on ka vana kalmistu jäänused, aga peale aiapostide pole eriti midagi järele jäänud. Kui autoni jõuan, hakkab tibutama.
Riiale saame üsna hästi pihta, kuigi mulle ei meeldi eriti juhtida autot võõras suurlinnas. Estri valitud hostel on kolinud ühe maja võrra edasi. Parklas istub kõrvalauto kapotil kasss ja vahib mind konkreetselt ammulisui.
Võtame suuna vanalinna, sööme briti poissmehi trotsides kala ja tiirleme pisut munakivitänavatel ringi. Tunnen bürooekskursiooni meenutades ära börsihoone ja miskised kasarmud.
Hostelis on traadita internets.
Lisa kommentaar