Kaunas

Ilm tõotab taas tulla palav. Pärast tiiru purskkaevu ümber võtame sihikule Kaunase ja tuhiseme 110 km tunnikiirusega läbi Leedu kauni kuppelmaastiku.
Kaunase kandis üritab Ivan Sussanin juhatada meid Varssavisse, mis siiski katki jääb, ja rajaleidja hakkab vist lõpuks uskuma, et kiirteel ei eksisteeri vasakpööret tavapärases mõttes.
Hotell Litinterp on vanalinnast ca 3 km kaugusel, mul on kahe voodi ja rõduga tuba. Kõige kallim kogu trassil, ca 24 eur/nägu.
Hargneme. See tähendab lahkun peagi Kaunas in your pocket'iga varustatult. Paar tänavavahet edasi peaks asuma mošee. Vytautas Suure mošee on ehitatud 1930, aga leedu moslemi ja tatari kogukond pärineb Kuldhordiga kemplemise ajast. Nõukogude ajal oli hoone kasutusel tsirkuse ja raamatute hoidlana. Asub küll teisel pool teed kui juhendmaterjal arvab, ja puu taga. Sisse paraku ei pääse ja ega mind katmata pea ja paljaste säärtega ilmselt ei lastaks ka. Sees peaks olukord meenutama Kabuli. Põnev.
Järgmine kontrollpunkt on Kaunase pildigalerii ehk Kauno Paveikslu Galerija. Vene keelt kuuldes läheb piletimüügitädi väga rõõmsaks. Alumisel korrusel on moodne kunst, mis on sedapuhku päris lahe. Osalt koosneb erinevatest fotokollaaždest. Kõrgematel korrustel on Leedu, nii kohalike kui ka emigrantidest kunstnike tööd 20. sajandist, mulle meeldib eriti keegi Vytautas, perekonnanimi algab K-tähega, aga lahkub minu peast kahjuks enne kui mina muuseumist. Minu auks pannakse tuled põlema. Sekka näidatakse ka kellegi metseeni eklektilist kogu Hiina portselanist ja Birma, Mongoolia ja Nepaali bodhisattvatest.
Edasi vantsides on tee ääres funikulööri silt. Pean mõne hetke aru ja otsustan siis selle ära proovida. Reklaami järgi peaks vaade olema hea ja üleval fotogalerii. Sadakond meetrit vaguniga põõsaste vahel ja üleval pole vaadet ollagi, fotodest rääkimata. Saab ainult profiilis pildi Kristuse ülestõusmise kirikust ja alla tagasi.
Pooleli jäi teekond Ciurlionise muuseumisse, kes Martti jutu järgi oli maaliv ja muusikat kirjutav leedu hull 20. sajandi algusest. Muuseum on esmapilgul sama väljasurnud moega kui eelmine, aga uks on siiski lahti ja sees mõned inimesed. Esimesel korrusel on pimedad pildid tundmatutest leedu inimestest, siis leiab ka peategelase. Pildid on sürrid, loomise ajal mõjusid ilmselt tõesti häirivalt. Aga mulle meeldib. Ka praegu oleks ilmselt suht originaalne maalida öist metsa või surnuaeda. Jääb meelde triptühhon Rex. Vaikselt tekib lootus, et kui piisaval hulgal kunsti vaatamas käia, hakkab sellest millalgi ka midagi jagama. Soetan Ciurlionise kirjutatud Leedu esimese sümfoonia.
Sõjamuuseumi jätan mõningase kõhklusega vahele. Pidi olema kõik leedu keeles. Pärast paraku selgub, et osa juttu on ka inglise keeli ja välja pandud relvad päris ägedad.
Jõuan vanalinna, tee ääres on fotogalerii Aleksandras Macijauskase must-valgete fotodega Leedu 60-70-ndate elust. Palanga rannas olid 1969 väga paksud naisterahvad.
Istutan ennast raekoja vastu kohvikusse. Kanasalat avokaadoga ja jäätisekokteil mõjuvad hästi. Loen pisut raamatut ja uurin, mida Martti ja Ester ka teevad. On teisel pool raekoda. Ühendame jõud, teeme tiiru Nemunase ja Nerise ääres ja proovime leedu pelmeene kange õllega, mis pärit 1128. aastast. Mingi munkade-teemaline koht. Söögimaja kõige lahjem õlu on 6,7%.
Selgub, et Ester on olnud kodutütar Anne Eenpalu aegadel.