Lemmjõel pole tükk aega käinud ja Ärmalt alates
on minu mälestustes helge mets kahel pool kitsast vonklevat kraavi.
Kõigepealt passime Riisal ja loeme raamatut,
sest mingid Kanakülla minevad tüübid on jäänud tund aega hiljaks ja Algis ei
pääse sealt tulema. Läheme rajale infoga, et jões vist palju vett ei ole.
Viimase nädalaga olla kõik ära auranud.
Lähemal vaatlusel vett siiski on, lähemaks
vaatluseks tuleb sukelduda elektrikarjuse alt läbi. Alguses kolistame üle
kivide, aga see häda lõpeb peagi. Mõlamist tõkestavaid puid ei ole hullupööra
palju, aga toomingatega saab pidevalt üle turja ja kohati on jõgi nii kitsas,
et isegi ümber ei mahu minema. Veeserval balansseerivad puud on klammerdunud juurtega
kalda külge ega erine palju Angkori templeid katvatest väänlevatest okstest.
Kosta on kõiksugu linde ja meie mõningaseks meelehärmiks ka sääski. Sääski on
erinevalt lindudest ka omal nahal tunda. Helge mets on aga alles. Helgus tulvab
alla erkrohelistest kevadistest lehtedest puudes.
Ainult ühe korra eksime veeharuga ja jõuame
läbimatu heinamaani. Pilk kaardile ütleb, et me pole enam jões. Täiskäik tagasi.
Oksal on paus, sest meil on aega maa ja ilm.
Supleme, põhi ei olegi põlvini mudane. Keedame küüni juures suppi ja kohvi.
Tuvastame, et kemmergus on pisike herilasepesa, mille sees on üks herilane.
Pildistame kullerkuppusid, mida siin on lademes. Lisaks on lademes kannikesi.
Tunneme tavaliste lindude sekka ära jõgi-ritsiklinnu. Siis ongi aeg edasi sõita.
Peale toomingate on veepiirile õitsema toodud
ubalehti. Mõtisklen, kas ma pole ubalehti varem märganud sellepärast, et pole
siia sattunud nende õitsemise ajal, või sellepärast, et pole nende nime teadnud.
Mulgi heinamaale on tehtud toru. Hiiglama suur.
Torust tuleb läbi sõita ja selle juures tammub inimesi, mis ei tähenda head. Ma
pole siin kunagi varem ühtegi inimest näinud. Ronime korraks välja ja veendume
kiirelt, et kalameestega, kellel on õllepurk näppude külge kleebitud, ei ole
meil palju ühist. Autode kõrvale püstitatud telk motiveerib eemalduma järgmise
jõekääru taha. Kalamehed on sealt küll näha, aga esialgu mitte kuulda.
Isetekkelises telkimiskohas on tamm,
kullerkupud, jürililled, kassirattad ja tarnad. Meie ja kalameeste vahel
laksutab ööbik. Kasutame eesmärgipäraselt meile kaasapandud švammi. Huvitav,
kas Algis tahtis öelda, et eelmine kord oli kanuu liiga porine?
Jõuame kõike põhjalikult pildistada, raamatut
lugeda ja Kalle norsates telgi kõrvale magama jääda. Õhtueine ajaks on
kalamehed juba avaldamas halba muusikamaitset. Ööbik jääb vait.
Magamiskotti pugemise järel seab end pea kohal
sisse musträstas, rukkiräägud kräuksuvad teine teisel pool telki. Sel ajal kui
mina korralikult magan, kuulab Kalle hunte. Sel ajal kui Kalle korralikult
magab, pildistan mina õues päikesetõusu. Jõgi aurab. Kusagil kuristab teder,
korra hõikab sookurg, hiljem on kosta kaelustuvi. Ööbik, metskiur, metsvint, karmiinleevike,
rasvatihane ja kõik muud muidugi ka. Kui päike on telki veidi kütnud, lähen
magan edasi. Telk on positsioneeritud nii, et mugavustemperatuuri ületamisel
läheb päike tammeokste taha ja uksest puhub sisse mahe tuul. Põõname rahulikult
kella kümneni. Meil pole ka täna kuhugi kiiret.
Heinamaa kohale on riputatud mõned valged
pilved. Harvad tammed uhkeldavad värskete lehtedega. Lõpp on alati rohkem nagu
töö ja sport. Jõgi on laiem, pugemist, pori ja lehti kraevahel enam pole.
Viskame pilgu peale Lemmjõe tammele, millel on suur oks ära murdunud. Nosime
kanuuserval kõõludes viimaseid palu toidukotist, kui meid üllatab äike. Sajab ka veidi,
aga enamasti umbes kümme meetrit eespool. Meiekosel kannatab juba ujumispausi
teha. Siin on kenad õitsvad õunapuud.
Randume Riisal koos Kanakülast tulnud
seltskonnaga. Keegi ei kiida meid puhtaks küüritud kanuu eest.
Kokku tuli 29 km, esimesel päeval 14 ja teisel 15.
Lisa kommentaar