8. september, Tallinn-Viljandi-Oiu
Kui rongini jõuame, on kõik inimesed juba
pardal. Kaks ratast ripuvad konksude otsas, ülejäänud nagialused on täis
inimesi. Blokeerime esiti kogu ala ukse juures. Vagunis on kümme rattakonksu ja
neli jalgratast ja juba on kaos. Olukorda ei paranda kaks tõuksi ja umbes viis
lapsevankrit, lisaks inimesed kohvrite ja suurte kottidega. Vaatan mõningase
kahjurõõmuga, kuidas piletikontrollid kraamist üle ronivad. Olukorra
ringikorraldamine ei oleks väga keeruline ja võiks olla nende pädevuses. Kallel
õnnestub üht padjaga neidu veenda ühe koha võrra nihkuma ja ta saab oma ratta
konksu otsa riputada. Inimesi ei lähe vähemaks ei Tallinn-Väikses, Sakus ega
Kiisal. Tuleb veel üks jalgratas. Inimesed on üllatavalt leplikud, ühiste
jõududega tõstetakse pisike poiss pissile. Kemps oligi täiesti kasutamata ruum.
Viimaks läheb suur kogus inimesi Kärusse, eesotsas tosina lapsega, kelle üks
naisterahvas perroonile suunab ja ise osavalt rongi jääb. Saan ratta üles
riputada ja Raplas pääseme lausa istuma.
Viljandis ostame patareisid ja jäätist. Täiesti
pädevad rattateed on siin. Lähevad näiteks läbi bussipeatuse tagant. Jälitame
üht peaaegu kuni Viiratsini ja keerame siis Tartu peale. Valgus on sulnis ja
õhus märgade taimede lõhn. Kui selja tagant kostab norsatus, siis ületab tagant
tulev auto tee telgjoone, et hoida külgvahet. Kui norsatust ei kosta, on
ebamugav. Ajuti leidub ka kergliiklustee. Lehed on osalt tõmbunud kollakaks ja
puude otsast alla kukkunud. Lainelise rajajoonise järgi võiks öelda, et
tegemist on vähemalt Sakala kõrgustiku eelmäestikuga. Ma saan kohe aru, et
rattaprillid ununesid maha.
Ööbimine toimub Oiu sadama hirmkallis iglus. Aga
vähemalt on see ilus ja veel trööpamata, peene kohvimasina ja Trad.Attack!i
(tavarünnak) vinüülplaatidega, kuigi konkse pole ja riided tuleb asetada
põrandale. Kohe samas on juulikuus avatud restoran, mis kavatseb olla avatud
aasta ringi. Toit on hea ja personal sõbralik. Õhkkonda rikastab mingit sorti
suvepäev, kus osa seltskonnast karjub rõdul ühe bl..di teise järel. Personal
vihjab, et võime süüa oma verandal, mis on väga hea mõte. Seal on ainult mõned
sääsed.
Täna rattasõitu 27,8 km.
9. september, Oiu-Tarvastu
Hommikul tundub, et kiiret pole kuhugi. Joome
kohvi peenest masinast ja teeme kaasavõetud putru. Ilm on pilves, aga soe.
Jalutame mööda postidele ehitatud laudteed, leiame limnoloogiajaama paadi.
Näeme üksiti ära Võrtsjärve.
Ringsõidu alguses põrutame kohe vastu
kriitiliselt ohustatud liigi festivali. Tegemist ei ole looduskaitseüritusega.
Pärast loeme, et angerjat käis söömas ka president. Meid kaks kontserti ja
viieeurone sissepääs siiski ei meelita. Väntame Võrtsjärve
külastuskeskuseni, mis on sedapuhku hooaja lõpetanud ja kohvi tuleb omadest
varudest ise keeta. See-eest võib siit igale poole minna ja kõik need kohad on
kaugel. Nagu ütles hollandlannast matkaja Pärnu-Jaagupi sarnase installatsiooni
kohta: „They really want to get the f..k out of here“. Kauba peale on torn ja
tornist paistab järv.
Sangla kandis pääseme Viljandi-Tartu maanteelt
ja kohe hakkab tee ääres olema igasuguseid huvitavaid asju. Rada läheb järvele
lähemale, mis küll ei tähenda, et järve tingimata näha oleks. Näha on veidi
muda ja Tamme paljandit. Paljand on Devoni liivakivi, mille sees on
kaldapääsukeste ja kaevurherilaste pesad.
Aastal 1950 on Herbert Normann näinud paljandi
juurest värvuseküllast mosaiiki valgest, pruunist, punasest, mustjashallist
ja lillakast klibust ning raevukalt rahne ründavaid laineid. Järve nimetas ta
Virtsjärveks ja mälestusi avaldab Akadeemia. Praegu kulgeb rada harilikus Eesti
võsas, milles mõned jändrikud puud, ühel kaenlas pirakas seen.
Trepimäel on piknikulaud. Kasutame juhust
supikeetmiseks. Vee järele tuleb kaugele minna. Järv on küll siinsamas, aga
veekiht muda peal liiga õhuke, et midagi potti saaks. Männi otsas haamerdab
suur-kirjurähn. Tunne, et aega on hästi palju, hakkab vaikselt üle minema.
Trepimäe surfirannas saame juhiseid, et kahe
valge maja järel alla järveni keerates on hea telkimiskoht, kus vesi ka ruttu
sügavaks läheb. Seal voolab Väike-Emajõgi. Koht on tõesti ilus, aga meil on
ambitsioon jõuda telkima Tarvastu poldri vaatetorni juurde, et kompenseerida
ennistist priiskamist Oiul. See on üksiti kompromiss selle vahel, kuidas Kalle
tahaks matkata ja kuidas mina tahaks matkata. Sealt on homme ka rahulikum rongi
peale sõita. Veidi pärast soovitatud telkimiskohta on tee kõrval pilgeni täis
hüljatud õunapuu. Võtan kaks õuna hommikuks kaasa.
Järvemuuseumi pole enam mõtet sisse põigata,
sest see on juba kinni. Edasi on sport, aga see-eest ei pea minema Rõngu kaudu,
kust läheb rattarada nr 18. Üle Rõngu jõe saab ka järvele lähemalt.
Pildistame sillalt Väikest Emajõge, kihutame
läbi Pikasilla ja alates Suislepast on juba üsna pime. Niipalju siis
päikeseloojangust telkimisplatsil. Heinamaade kohale tõmmatakse lahti
udulinikud. Teel kooserdavad jänes, kass ja öine droonilennutaja.
Telkimisplatsil on pime ja märg. Kogu kaste on
maha langenud. Vesi on sillast kaugel allpool ja selle kättesaamiseks tuleb kõhuli
heita. Selliselt saadu on väga salatine. Teine katse auguliselt slipilt on
edukam. Taevasse ilmub suur kogus tähti. Parklasse saabub auto, mis esiti
jõurab tükk aega mootorit, sellele järgneb disko. Läheduses askeldav kalamees
õnneks peletab noored minema.
Rattal täna 94,2 km.
10. september, Tarvastu-Viljandi
Kaasavõetud magamiskott osutub liiga paksuks ja
ronin sellest ruttu välja.
Kell heliseb kell kuus, et teha ettepanek minna
päikesetõusu vaatama. Nüüd on ka näha, kus me õieti telgime. Kaldal on
vaatetorn sildiga „varisemisohtlik“. Selle ümber tihe roostik. Teisel pool
kanalit on kolm piknikulauda ja nende keskel uduste akendega auto. Roostikus
tiksub keegi, aga ma ei leia teda üles. Ajuti täidavad õhu tuhanded pääsukesed
ja kalda ääres jahib hommikusööki hõbehaigur. Ei saa öelda, et tegemist oleks
eriti maalilise päikesetõusukohaga. Päike muidugi tõuseb ja natukeseks on
taevas lillakas-roosakas-kollane. Pärast tõusmist viskab päike korraks
kiirtekimbud laiali ja läheb siis pilve taha ära.
Ringi uidates satun lõpuks rattaraja nr 18
suunaviidale, mis näitab mööda metsarada Kivilõppe ja Suislepa poole. Jalutan
mööda rada kuni kraavidevaheliste heinamaadeni, kus on põõsaid eemaldatud ja neist
suured virnad laotud. Näen mälestusmärki 1990. aastal hukkunud nõukogude
langevarjurile ja käblikut. Aga. See koht siin pole rajajälje järgi üldse
rajal, vaid veidi kõrval. Ühesõnaga suunaviita ei peaks siin olema. See jääb ka
ainsaks sildiks, mida nr 18 kohta näeme. Üksiti jääb mõistatuseks, kust see
rada siis tegelikult läheb. Sõitsime puhkaeestis.ee lehelt saadud jälje järgi.
Kui oleme pudru peaaegu valmis saanud, tuleb
autos maganud kalamees, kes on pärit Harglast, tal on Mustjõe ääres paat, ja
räägib meile ära kogu oma eluloo. Puder jahtub. Kui lõpuks minema saame,
vaheldub rada asfaldil ja kruusal.
Teeme supipausi Valma sadamas, trotsides
murutraktorit, mis selleks puhuks käima pannakse. Siin kannataks täitsa edukalt
telkida. Poole supi peal avastame, et rongid lähevad mingitel uutel aegadel ja
me vist jõuame eelviimasele. Tuhiseme minema. Algus on hea, aga siis läheb asi
järjest rohkem viltu, nagu oligi arvata. Viljandi on eriti viltu ja edumaa
rongi ees kahaneb olematuks. Rong hakkab liikuma kohe, kui oleme peale
veerenud. Päris napilt. Konksud on kõik veel vabad ja enamus istmeid ka.
Rattal täna 54,5 km, kõik kokku 176,5 km.
Rada ümber Võrtsu on igatahes tore ja kattub
osaliselt Tour de Latest rajaga, mis tuleb ka ükspäev ette võtta.
Lisa kommentaar