Osmussaar

Pisike paat Arabella kiigutab kümme saarehuvilist hommikul Dirhami sadamast üle vee. Kohalikud on teisel pool Lõunasadamas vastas. Sadamas on ka Odini 8-jalalise ratsu nimeline paat Sleipnir. Odini tütrel Freyal olevat täna sünnipäev.

Muud turistid võtavad giidile sappa, sel ajal kui me peame vajalikuks kemmergu taga ämblikuvõrke pildistada. Jääme kohe sadama laagripaika ja ajame telgi püsti, et enamus kraami sinna maha jätta. Kõiki kohti tahaks näha, aga omas tempos.

Esimene vaatamisväärsus on prügimägi, kus leidub punane auto ja hunnik kodumasinaid. Rannal saab vaadata 535 miljoni aasta vanuseid bretšakive, mis pärit Neugrundi kraatrist, samal ajal kui meriskid meie peale karjuvad. Klibuvallil asjatab liivatüll, luiged kantseldavad järelkasvu, rüdid lendavad edasi-tagasi. Eemaldame murust katkumaski.

Mööda teed tuletorni suunas jätkates leiame metsast suure hoone müürijäänused ja metsmaasikaid. Vasakule jäävad kadakased väljad, paremale suurem mets. Põikame sisse Bieni külla, kus troonib radar, ja siis Kaksikute juurde. Värvilised samblalaigud pälvivad pea sama palju tähelepanu kui kivijalamil kasvavad metsmaasikad. Siinne lõkkekoht on hea paik toidukraami tarbimiseks.

Pärast pausi ronib Kalle tulejuhtimistorni otsa, maa peal leidub sel ajal käpaline (kahelehine käokeel?) ja saadakse videosse siristav rohutirts (harilik niidutirts?). Militaarmälestistest siin kubiseb, sest nõukogude armee resideerus saarel alates baaside lepingust kuni 1990ndateni. Kohalik Rootsi kogukond kupatati minema ja oma maid nad tagasi ei ole saanudki, sest Rootsi seaduste järgi elades ei näinud nad põhjust maad värske Eesti Vabariigi värskesse kinnistusraamatusse lasta kanda. Alates 2001. aastast elab saarel taas üks pere. Enne II maailmasõda oli kuni kümme talu.

Tuletorni juures saab kohvi ja jäätist. Kohvist joome ära terve kannutäie. Rõdul mahedas tuules lösutades ei viitsigi väga kuhugi minna ja pererahvas ka ei kiirusta tagant. Õue kohal sähvivad suitsupääsukesed. Raha pannakse karpi.

Üleval tornis on kõva tuul ja sealt paistab terve saar ilusti kätte. Meri on klibuvallid kenadesse mustritesse lükanud. Tagasi all, läheme otsime torni taga krokodille ja näpime kivistisi ning jalutame siis saare tuulisemat külge pidi tagasi, sekka põiked sisemaale. Sääski pole ja ka parmudel ei ole siin kerge. Jalutaja aga takerdub pidevalt kadakate all kasvavatesse metsmaasikatesse. Näeme siiski ära metsa peitunud vaatlustorni, kabeli, laevavraki, Tiidu-nimelise lõkkekoha, hulga varemeid ja kadakate vahel telkivad venelased. Ujume Sleipnirini ja tagasi.

Päikeseloojang paistab otse õhtusöögilauda. Tõuseb päike umbes samast kohast, kuhu ta õhtul kadus. Teel parema vaatluspositsioonini tuleb loovida rannas peesitavate lammaste vahel. Samal ajal nokib parv rästaid telgi ümbert ära kõik putukad ja ussikesed.

Mandrile tagasi pääseb pärast hommikusööki. Seekord on meri tüüne ja parim istekoht paadi katusel. Dirhami sadamas serveeritakse teine hommikukohv.