Vilsandi

Jaan on just lõpetanud kurtmise selle üle, kuidas teda ekresse püüti meelitada. Pileteid ei kontrollita.

Sadamas pudeneb pisike paadiseltskond kiirelt laiali. Me kaome kirju noolega näidatud suunas kadakate vahele. Sööme raja kõrvalt põldmarju ja ajame vussi koheva sabaga rebase jalutuskäigu. Mere kohal tunglevad päikesekiired läbi kollakaslillade pilvede.

Elame Tolli talus, Vilsandi kõige vanemas. 1703 läks saare lähedal põhja hollandi laev ja Lümanda mõisa rentnik von Güldenstubbe andis laevnik Johann Dollile vaba mehe staatuse koos õigusega saarel elada ja kohustusega valvata mõisa vara. Miks küll otsustas too Hollandi laevnik siia elama jääda, sellest kannataks ilmselt raamatu kirjutada. Teised pered asusid saarele alles 18. sajandi lõpupoole, kui siia rajati piirivalvekordon. Aadu Hint on talust kirjutanud „Tuulises rannas“. 

Jalutame vaatetornini, et saarest ülevaadet saada. RMK tervitab sildil poolt inimkonnast, mind jäetakse välja. Küla keskel on kosta järelejätmatut mürinat. Kõlab muruniitmise moodi.

Toas on ootamatult külm. Kalle poeb sulejopes teki alla.

Ärgates vaatab aknast sisse sinine taevas. Vilsandi on Eesti kõige päikesepaistelisem koht, pilved tõttavad siit üle kiiresti Saaremaale. Sööme alles toas putru, kui õues kogunevad pääsukesed juba sädistades elektriliinile.

Vilsandi, kõrvaline kivine maa. Vilsandi on mitte ainult minu jaoks uus koht, vaid see ongi päris uus maa, umbes 3000 aastat noor. Põhja-Lätis jõudis esimene inimene paartuhat aastat enne saare merest kerkimist juba katku surra.

Suund Aaperse auku. Augus on sile vesi ja taamal kaunis tume pilv. Mekime merikapsast, mis maitseb täitsa tavalise kapsa moodi. Visalt tiksuvad heinaritsikad. Hakkab välk ja pauk, varjume vihmariietesse. Vihm püsib kuni tuletornini. Kõnnime läbi karedate veetilkade ja adrulõhna. Rada palistab pisikeste lillade õitega rand-merisinep. Ka tema saab maitstud.

Tuletorni ukse taga ootab seltskond sisse laskmist. Võti pole veel tulnud. Uudistame seniks vee ääres karri ja peame piknikku saunatrepil tuulevarjus. Tellimise peale tuleb päike välja. Tornist paistavad Vaikad, Eesti vanim kaitseala, ja teisel pool Eesti vanim ilmajaam. Allkorrusel saab kohvi. Keskel on muhedad hülgefotod. Hallhülged on siin kohalikud.

Siinpool saart on tuul ja vahused lained, mis järjekindlalt krobelisi kive siledamaks lihvivad. Rada keerab varsti ära metsa ja Ooperse mägi jääb seekord vaatamata. Kompensatsiooniks on kahe baaslaagriga Tont-Jaagu mägi. Siin maadles kalur Jaak vanapaganaga, keda ta tondiks nimetas.

Sead on üles tuhninud enamuse saaremaad. Kas on neid siin tohutus koguses või on mõni üksik väga usin. Näole nad ennast kahjuks ei anna.

Vesiloo on Suur-Vilsandiga ühenduses kitsa maariba ja kahe portsu veega. Veel on kollane peegeldus, sellel kajakad ja rüdid. Rüdide parv kord tekib, kord kaob, näidates kordamööda heledaid kõhualuseid ja tumedaid selgi. Madalas vees on punased vetikalaigud ja üksikud kivid. Veidi kõrgemal klibuvallid ja Siluri molluskite kivistised.

Teeme ringi ümber saare. Tihedalt kibuvitsane keskosa tekitab tunde, et meie eest varjatakse midagi. Kõige tagumises otsas leiame pingi tuules. Järelpiknik, kapuutsid ninani. Taas suurel saarel, ootab meid paar musti kummikuid ja kamp hobuseid.

Siit viib rada läbi metsa tagasi Tollile. Metsarajal tuleb mees saata ette. Korjab ämblikuvõrgud kokku.

Teisel hommikul võtame vanad käikudeta Rootsi rattad ja põrutame Väike-Vilsandile. Seal on vahemeri roostikus peidus. Kuusnõmmele suunduva raja alguses on suur kivi, mille otsa ronida. Kivi ümber sahiseb julgustavalt pilliroog.

Veel kannatab minna Panganukile. Ka sinna on meie ja pikniku tarbeks pink paigaldatud. Juhan Saare oma. Kivide vahel lompides sõuavad edasi-tagasi väiksed mutukad ja üks kalamaim. Kividel on vetikad ilusti silmile kammitud.

Tagasiteel leiame kraana. Edasi saab õues raamatut loetud, sadamasse vantsitud, teel põldmarju söödud. Rebast enam ei näe. Uuesti paati.

Kas see lokkis juustega noormees on kohalik, küsib vanem proua oma kaaslaselt. Kas ta elab aastaringselt saarel? Ei, ainult suviti. Ahah, siis kohalik ei ole, nendib proua. Kohalikuks saamise latt on kõrgel.

Google’i kaardirakendus demonstreerib mandrišovinismi, juhatades Papissaare sadamast Kuivastusse Virtsu kaudu.

Tundub, et Saaremaa on Vilsandi inimeste jalamatt.