Pirita jõe läte

Suudmes oleme käinud, nüüd vaja üles leida läte. Interneti andmetel on läte peidetud Pususohu, Laukesoo kaitsealale.

Kaitseala servas on maantee laiendamiseks hädavajalik songermaa, kus karude karjääri tühjendavad kopad nädalavahetust peavad. Karud on taandunud talveunne. Pealinlaste eest varjatult on metsa saabunud talv.

Lahmaka metsamaa sees on RMK teedevõrk ääristatuna nii uute lankidega kui ka nendega, mis pärinevad ajast enne seda, kui lagedad tükid suurte maanteede äärde välja jõudsid. Auto jääb kvartalite risti ootele kohta, kust pääseb päris lähedale eeldatavale jõesängile. Kuriseva häälega lind teavitab turistidest. Õhus heljuvad mõned satikad. Raiesmiku servas teesklevad noored kased valget pitsivahtu. Veepärlid on okste külge kinni külmunud. Jäljed teel viitavad, et inimene on jalutanud koera ja põdraga.

Kõrkjad teavitavad siirdesoost. Veidi niisket metsa ja paistabki tume-oranž lumeta vesine riba. Pirita jõgi. Saab kuiva jalaga üle. Algus ongi täpselt seal, kus kaart selle väidab olevat. Jõest silmapaistvam vaatamisväärsus on antud juhul küll lumemütsidega sookailupuhmas. Nüüd on veel vaja ükspäev kulgeda piki kogu jõge kas lõpust algusse või algusest lõppu.

Tiir raba peal ka. Kaart lubab laukaid. Kahlame sookailus ja kukemarjades. Rabal on teemakohane kostüüm: allpool valge lumekihi alt piiluvad kollased kõrrelised, keskel männid, üleval hallikirjud pilved. Päike peitub õhuniiskuse taha. Laukad on jääs. Meeleolu eest hoolitseb eemalt kostev harvesteride koor. Majandus kasvab, mets kahaneb.

Kaugemale ei lähe, sest üks meist on imetabasel kombel suutnud nii vanaks elada ilma, et oleks endale kummikuid soetanud. Püüan aru saada, kuidas ta seda teeb. Igatahes tundub, et kummikute tähtsus inimese elus hakkab vaikselt ka Kalleni jõudma.

Kitserada näitab, kuidas siit välja pääseb. Teist sihti pidi on inimene jalutanud vaatama maalilisi kakutud künkaid tumesinise pilve taustal ja keeranud siis ringi. Põder on läinud üle tee. Vares esitab aaria. Auto juures paus kuuma tee ja võileivaga. Metsas käinud võileib on igatahes parem kui oleks olnud terve selle aja autos passinud võileib.

”Pea põhja!” kamandab hääl Kalle telefonis.

Läheme ostame sületäie ammukiidetud Magaziini kummikuid, mis kaaluvad alla poole kilo paar. Poolast.