Veame kaardil näpuga
järge ja sõidame Lahemaale sisustama vihmavaba pühapäeva ja proovima Magaziini
kummikuid.
Metsa läheme väikselt
kõrvalteelt. Esiti ammust pankrannikut pidi üles. Tuleb meelde, et olen siin
paar aastat tagasi Asso Kommeri juhatusel lehti ja rohtu söönud. Ilm on pime ja
sombune, lubatud tuult ei ole, kõik on vaikne. Rohelisse samblasse mässitud
puutüved vaid helendavad omasoodu. All heinamaal haugub sokk. Kummikutes jalad
põrkavad maast üles nagu oleks talla all kummipallid. Lihasmälu teab, et kummik
käib raske.
Astang vajub lamedamaks,
võtame suuna Pudisoo jõele. Metsas on mitmeid teeradu ja mets ise muutub kord
valgemaks, kord pimedamaks. Kaskede asemele tulevad männid ja siis kuused. Imbi
ja Ärni kombel on meil tühi kott ühes, juhuks kui on midagi ripakil. Radade
peal on ikka miskit, saame tüki plastmassi, paar koni, ilmaõhupalli jäänuse ja
viinapudeli.
Purre üle Pudisoo jõe on
üksiti tagauks Hara sohu. Või Pudisohu. Kaart lubab kõrgemaid liivaseid pinnavorme.
Vormid on kaetud mändide ja pohladega, hiljem kahlame juba sookailus ja
mullustes mustikates. Keegi on osa marju välja kakanud.
Sohu jõudmine võtab
omajagu aega ja siis on juba päike pilvevine varjus võtnud kursi niipalju
allapoole, et tuleb hakata ringi kokku joonistama. Vana turbakaevanduseni seega
ei jõua. Seal on 2013. aastal raba taastatud, tahaks näha, mis saanud on.
Märjemad lohud
metsaribade vahel ongi kogu kogetud raba. Mätaste all raksub jää. Üks lomp
ületab mu poolsaapa kõrguse. Saabas hoiab vett sees sama hästi kui väljas.
Õnneks hakkab ruttu soe ja niiske. Kalle leiab solidaarsusest oma saapale
sobiva veidi sügavama lombi. Enne saapamärjutamist teen veel mättale hüpates
triki ”haara kaaslast kandadest”.
Teisel pool veetakistust
on korralik pinnastee, mida mööda krossirattur on sammalt pritsides sõitnud.
Tähelepanu hajub ja möödume vuhinal Mustakatku mägedest ilma neid märkamata.
Suurekõrve
sihtkaitsevööndi piiril balanseerides sisestame võileiva. Tee on jahtunud. Üle
lendab jõuluilma passivaid luiki.
Ees ootab veel Pudisoo
jõe kanjon, mida on pandud valvama kolm suurt koera. Putkame metsa ja teeme
koeraringi, rada keerab samal ajal meile vastutulelikult uuesti trajektoorile.
Jõe ääres on roheliste tüvedega puid, isehakanud purdeid, kände ja pulgaks tõmbunud
sõnajalgu.
Kokku tuleb umbes 11 km.
Ühtegi raielanki ei
jäänud silma. Ikkagi Eesti tähtsaim metsakaitseala (info keskkonnaministeeriumi
nummist rahvuspargivideost). Imelikul kombel ei kukkunud ka midagi pähe. Noh, peale kuuseokaste, mida hiljem leidus nii mütsilt kui ka saabastest.
Kommentaarid
Lisa kommentaar