Pidime minema Litløya saarele Põhja-Norras.
Kivitükile Lofootide taga.
Seal oli aga hind nii kõrgele lakke kerkinud, et
seda polnudki maapinnalt enam hästi näha. Perekondlik arutelu jõudis
järeldusele, et raamatut võib ka lähemal lugeda. Valitud parameetrite pinnalt
jäi sõelale Läätsa. Ka saarel ja ka L-tähega. Endiselt on keeruline tuvastada öömajade
fotode järgi kohti, kus on mõnus iste ja piisavalt valgust lugemiseks.
Puhkamise peamine nipp tundub olevat selles, et
on vähe asju. Tähelepanu ei haju. Lisaks on rutiinsed tegevused, nagu näiteks
kemmerg, uute kohtade peal ja see on põnev. Neuronaalsed ühendused muudkui
särisevad.
Õues toksib rähn, aga ei näita ennast. Rähni
jaoks on päev nagu iga teinegi. Puukoore all on tema andmetel midagi söödavat
ja süüa tuleb, olgu pealegi kehva ilmaga pühapäev. Maja kõrval metsas on tehtud
valgustusraiet ja oksad veetud alajaama kõrvale suurde hunnikusse. Traktorirada
ragiseb jala all. Lume all on jää ja jää all vesi. Meri sinetab teisel pool
Läätsa kalatööstust. Aknast meid seiratakse, aga ära ei aeta. Sadam on jääsuppi
täis, eemal paistavad mõned veel ulpivad linnud. Kamp vareseid saabub kõva
kisaga ja rivistub muulile.
Inglise keeles jooksevad inimesed viinamarjadest
välja, aga meil saavad need lihtsalt otsa.
On raamatukogude aasta ja seega paslik külastada
Salme raamatukogu. Avastasin üllatusega, kui paljudes Saaremaa külades on
raamatukogu, isegi Abrukal. Lugejaks registreerumine käib lihtsalt ja turistile
usaldatakse raamat. Kauba peale on jalutuskäik uduvihmas. Lumi sulab,
kergliiklustee pealt on ta juba täitsa kadunud. Raagus põõsad tee kõrval,
tilgad okste küljes.
Kohaliku vaatamisväärsusena on Transpordiamet
salvestanud Kaugatoma-Lõmala teele 1960–70ndad. Madalad kivipostid teeservades,
kollase taustaga märgid, kruus, kurvid. Laht on täis päikest ja jääd. Kui
oleksin luik, istuks ma ühes neist vaba vee laikudest ja küünitaks põhjast
midagi söödavat leida, nagu kõik teised. Luiki küünitab sillerdaval veel kümnete
kaupa. Päev on vahelduseks päikeseline ja lõhnab nagu märts.
Gerda käib külas, mis on tore. Toob jäätist,
mille unustame lauale panna ja leiame külmkapist järgmisel päeval. Kulub ära
magustoiduks.
Salmel väljakaevatud laevad on tähistatud, üks
betoonpingi, teine kiviriviga. Puhtaks pintseldatud mõõgajuppe ja neete
vaadatakse Kuressaare kindluses. Armas väike interaktiivne näitus.
Kaks viimast päeva ladiseb sadada, lumest ei ole
enam midagi järel ja õue eriti ei kisu. Raamatulugemisele mõjub see hästi, sai
päris mitu tükki läbi loetud. Soovitan puhkust teistelegi.
Lisa kommentaar