Autost väljudes tervitab mind esimesena
salu-lehelind.
Hommikune päike paistab viltu samblasele
puudealusele, kuuskede vahel on hämar. Linde kostab siin rohkem: käblik,
rasvatihane, metsvint, kaks kägu. Märkan mitut skulptuuriks täksitud puud. On
kuulda musträhni hoiatushüüdu. Tal on põhjust ärev olla. Kuigi Harku vald on
juba alates 2006. aastast siia riiklikku kaitseala tahtnud, pole riigivalitsejad
suutnud seda veel otsustada. Alternatiiviks on mets üles kaevata. Sest „meie
kõik“ tahame käia asfaldil (Donald Agasild, Levila, aprill 2023 (ka sina,
Levila, tegeled mitte teema, vaid teemale tähelepanu juhtijaga…)).
Nii ongi, et on nemad kõik, kes tahavad käia
asfaldil ja sõita kiiresti mööda laiu teid, ja meie kõik, kelle meelest terviserada
ei pea olema asfalteeritud, teed ei pea olema nii laiad, sõitma ei pea nii
kiiresti (ja lärmakalt) ja kui juba on asfalttee, siis võiks selle kvaliteet
olla selline, et selles ei oleks igal kevadel mikrolaineahju mõõdus auke, mis
nõuavad jätkuvalt uut materjali. Kanakullil ja öösorril pole teedest ja nende
kvaliteedist seejuures üldse lugu.
Sõrve pole sugugi ainult Saaremaal. Sõrvet saab
vaadata ka Harjumaal Harku vallas, Tallinnale väga lähedal. Palju lähemal kui
Lahemaa või Nõva.
Püüdsin eile tükk aega netiallikate abil aru
saada, kas metsas on alasid, kuhu pigem ei tohiks minna. Kavas on viis
sihtkaitsevööndit, neist üks liikumispiiranguga. Leitud kaardil polnud
vöönditel nimesid, neid nägin alles pärast metsas käimist Keskkonnaameti
infotunni salvestusest. Keeluvööndit vältisin seega puhtast juhusest. Rähnide
ja kakkude jaoks pole ju vahet, kas määrus juba kehtib.
Teest eemale minnes mets muutub, nüüd on kuidagi
karvasem. Keegi on kunagi puude vahele asetanud otsast punaseks võõbatud tokke.
Need juhivad kraavini, siis piki selle serva ja üle vee puisniidu moodi paika. Kraavil
on jää. Jätan tokid sinnapaika ja jätkan motomatkaja radadel. Leian suure tüki
kilet, aukliku põhjaga pange ja täiesti töökorras karbi koos kaanega. Kuhjan
kokku, et ähk läheb tarvis või ähk jaksab pärast järgi tulla (ei jaksanud,
järgmine kord).
Natuke edasi on puude otsa ehitatud lavats. Näeb
välja uus.
Loomarajad sirgeldavad mitmes suunas.
Põdrapabulad iga natukese aja tagant. Kurisevad kaelustuvid. Muidugi on kohal
väike-lehelind ja punarind, lisaks määran laulu järgi laulurästa ja hallvarese.
Mööda puutüve keksiv hallikas lind ei olegi hiljem pildilt vaadates
puukoristaja, kelleks ma teda esiti pidasin, vaid hoopis porr. Üsna lähedalt
läheb hääletult lendu üks suuremat sorti suleline, ilmselt keegi kullidest või
mõni viu.
Mets muutub jälle, põdrajunnid on nüüd otsapidi
vees. Veest kasvavad välja puud ja suurel hulgal rohelist. Teele lähemal
on lomp, kus palju klaas- ja plastpudeleid. Pärast infotunnist kuulen, kuidas
majandamata mets inimestele puhkamiseks ei sobi. Vabalt võib olla.
Teisel pool teed on jälle uue näoga mets. Uues
metsas on pöialpoiss. Pohlad tärkavad. Mustikatel on alles pungad, aga pohladel
juba suured lehed. Suurem roheline lapp on ära magatud. Istun sinna võileiba
sööma ja teed jooma. Leia puugi, tutvun karvase piipheinaga. Tuult ei ole, inimese
tekitatud müra ei ole. Tegelikult, enne oli kosta rongi. Päikese käes on mõnus,
kuigi saabudes näitas auto ainult kolme kraadi üle nulli. Aeg kaob kuhugi ära.
Edasi on hämarat kuusetihnikut ja siis
mustikamännik. Ja koorem mööblit. Tundub tutikas, kappide klaasuksed puha
terved, hobusepildid ja multifilmitegelaste kleepsud peal. Inimene laadis
koorma peale, valis välja selle koha, sõitis siia, valas koorma metsa, leidis,
et on hästi teinud, ja läks koju tagasi. Huvitav. Teen mõned pildid, et koos
kaardilingiga 1247-le saata. Mõni paneb veel põlema. Vaene RMK peab seda laga
nüüd koristama.
Teisel pool tammi on peamiselt männik koos
rohkete kraavidega. Tamm on Peeter Suure merekindluse raudteetamm ja läheb metsast
keskelt läbi. Kraavides kasvab turbasammal ja seob süsinikku. Ühest kraavist on
keegi pidanud vajalikuks mootorrattaga läbi uhada. Piki kraavi. Sealt edasi on ralliinimesed
kenad metsateed ära sonkinud, mistõttu on need rikastatud mülgastega. Need
inimesed on ilmselt nagu kanakull, kellel laiadest asfaltteedest suurt lugu ei
ole. Siis oleks meil nagu midagi ühist. Vist. Väljaarvatud need plekkpurgid,
mis ma müra- ja mudainimeste jälgedest üles korjan. See on vähemalt tasustatav koristusteenus.
Õigupoolest ebamugav, kui tulla metsa linde ja tuult kuulama ja siis tuleb
linnamüra siia järgi. Õnneks ei tõuse lärmajad väga vara. Kusjuures niimoodi
plärinal siit läbi kihutades ei saa nad ju tuttavaks mitte kellegagi, kes siin
elab. On vaid anonüümne mass, keda on lihtne laiaks astuda.
Tuvastan selle aasta esimese metskiuri. Pea
kohal teeb akrobaatilisi harjutusi orav, kes on kuulnud, et oravad lendavad.
Sooritab muljetavaldavaid hüppeid ühelt puult teisele. Puude alla on ta kogunud
suuremal hulgal käbisid.
Mnjaa. Ma ei imesta, et see mets on kasvatanud Uudo
Timmi. Uudo rääkis Osoonis, et see on putukate liikide arvult üks Eesti
kolmest kõige putukarikkamast alast. Lisaks on siin palju kakulisi ja üldse
liike rohkem kui näiteks samalaadses metsas Lahemaal ja 10x rohkem kui
majandusmetsas. 2019. aasta uuringus tuvastati 800 liiki, nende hulgas 100 kaitsealust,
pluss taimed, keda võib olla tuhande ringis. Olemas on kõik suured imetajad. Maastik
on hästi mosaiikne, siin on koos peaaegu kõik Eesti metsatüübid (igasugused lahedad
tüübid). See on oluline osa Harjumaa rohevõrgustikust, mis erinevalt Viimsi
poolsaarest ei ole muudest rohealadest ära lõigatud. Veel. Siin on kolmandiku
Eesti elanike võimalus loodusega kokku saada. Osa neist on seda ka usinalt
tegemas käinud.
Ärasõidu eel korjan Tamme tee äärest kokku
kellegi aiapidamise ülejäägid. Suuremad lännikud kuhjan hunnikuks, väiksemad esemed
prügikotti ja autosse. Pluss üks rehv. Ei saa öelda, et pole midagi saanud.
Enne Paldiski maanteele keeramist võib imetleda
vaadet lubjakivikarjäärile. Siis selline imposantne võikski tulevikus näha
välja Sõrve metsa keskosa. Riigikontroll manitses, et Eesti on lubanud 2030.
aastaks kõrgendatud nõuetega valmis ehitada Tallinna–Tartu–Luhamaa ning
Tallinna–Pärnu–Ikla maantee. Maanteede ehitamiseks sobilikku kõrgema
kvaliteediga ehituslubjakivi leidub valdavalt ainult Harjumaa
lubjakivimaardlates, mille praegu kaevandatavat varu jätkub maksimaalselt 2026.
aastani. Et Eestile majanduslikult ning julgeolekuliselt olulised
taristuprojektid ellu viia, tuleb juba lähitulevikus avada ehitusmaavarade
kaevandamiseks uusi karjääre. Kruusa, liiva ja paekivi defitsiidist päästaks
Eestit vaid suutmatus Rail Balticu ehitusega pihta hakata ja maanteede ehituse
soikumine. Hoian koos kanakulliga suutmatusele ja soikumisele pöialt.
Mäetööstuse ettevõtete liidu juhi Rein Voogi
sõnul asub Sõrve maapõues 37 miljonit kuupmeetrit kõrgekvaliteedilist
ehituslubjakivi, mis kataks ära Harju maakonna mõnekümne aasta vajaduse. Perspektiivi küsimus,
evolutsioonil kulus kaevandusega hävitatava loomiseks miljoneid aastaid.
Aveliina Helm viimases Eesti Looduses: kaitse
seda, mis on veel alles, ja taasta seda, mis on kahjustunud. Lauri Klein
Riigikogu keskkonnakomisjonis: Sõrve näol on tegemist pärliga, mida on väga
kerge lõhkuda ja mida kunagi ei taasta.
Igatahes, seltsimehed unetud, kiirustage! Kui
Harku vald oma tahtmist ei saa, tuleb kakkudel, kanakullil ja porril varsti
mujale kolida. Ei tea ainult, kuhu. Nagu ühes habemega anekdoodis, kus meie
elame igal pool, aga nemad mitte kuskil.
Lisa kommentaar