üle raba Varessaarde

Ööpimeduses laekume Mäetaguse mõisa. Teenindajad on püüdlikud ja viisakad. Hommikul saab pannkooki. Söömise ajaks võib maski eemaldada.

Hommikul paneme parklas suusad alla ja rühime üle diskgolfiväljaku. Eelmise nädalavahetuse põlgasime liig külmaks, kuigi oleks olnud väga ilus. Nüüd on hea soe. Lumi kleebib iseenda ja suuskade külge. Esiti piki liinialust ja üle kraavi, kus maa-alused tahavad Kalle suuska ära krabada. Mõne aja pärast viib vasakule metsarada ja liikumine on nüüd rohkem suusatamise moodi. Mets on kevadine. Puude otsas enam lund pole, kusagil tiksub tihane. Puud hõrenevad, eespool ilmub nähtavale Eesti suurim rabamassiiv. Sedasama väidetakse minu meelest ka Kuresoo ja veel mõnede rabade kohta. Muraka soo siinpoolne ots on tuntud ka Ratva raba nime all ja see oli esimene Eestis kaitse alla võetud soo. Aasta siis oli 1938. Punktiir viib Ratva järveni, kus puu otsas ripub grillrest. Jää kannab piisavalt, et üle järve nurga otse Varessaare suunas lõigata.

Edenemine on vaevaline. Lageda peal on paks lumi, puude vahel palju manööverdamist. Lisaks paksule lumele. Teeme vaheldumisi ees rada. Korraks tuleb päike välja. Sirgjoonele jääb paar metsajuppi. Hõreda kõrkjaga mets näeb välja habetunud. Üle puutüvede turnimine ja suuskade okste alt välja harutamine on hea koordinatsiooniharjutus. Kui suusaotsa piisavalt kõrvele ei tõsta, jääb see kas mättasse või mõne oksa alla kinni. Suusatamine mustikametsas. Rapsime talveunest üles sookailulõhna. Mets on riisumata.

Külmunud laugaste vahel on vedelad mulgud ja lumel linnu tiivajäljed. Üksikud kõrbenud tüved seisavad keset lumevälja. Ringiratast kõrguvad soosaared.

Viimases metsatukas orienteerume päikeseloojangu suunas, kuni päikest jätkub. Kuldne kuma kaob umbes poolteist kilomeetrit enne metsaonni. Igas suunas on ühesugune musta-valge-triibuline tüvede summ. Kogu aeg peab suunda kontrollima. Kuue ja poole tunniga läbime 13,4 kilomeetrit.

Onni juures paistab valgust ja kostab hääli. Üksi me siin seega ei ole. Õues teevad kaks tüüpi suitsu ja ajavad loba. Toas olevat kamp suusatajaid ja eemal parkla autosid täis. Nemad tulid niisama vaatama ja lähevad kohe ära koju.

Toas on kaheksa suusatajat. Onnis on kaheksa narikohta. Nügime end siiski seltskonna juurde teisele korrusele. Allkorrusel on külm ja veidi prügine. Tunnen ära Kaidi, kelle seiklusi Ikla-Oandu rajal mõni aeg tagasi järelvaatasin. Tema omakorda on just lugenud mu blogist Penijõe-Kauksi raja kohta. Keegi ei usu juttu autosid täis parklast, kuniks saabuvad kaheksa geopeiturit. Nemad jälle ei uskunud jutte karjast suusatajatest. Veidi pettunult kolivad sisse esimesele korrusele ja hakkavad meile põrandat kütma. Esimesel korrusel on lisaks kellegi jalgratturi matkakraam, too aga ei ilmugi välja. Kokku on 18 inimest täitsa maskivabalt tihedalt koos ja kus on Terviseameti silmad. Riputatakse märgi asju, keedetakse süüa, käiakse kempsus rotti otsimas.

Nari tundub siiski kahekesi ülakorrusel resideerumise jaoks ohtlik, miska jään keset tuba põrandale. Mul on paksem matt ja magamiskott kui Kallel. Tal on ka juba üsna korralik varustus, aga vahelduvate aastaaegadega ei ole veel arvestatud. Öö on ootamatult soe ja rahulik.

Hommikul kõik taas keedavad ja küpsetavad ja lahkuvad ise suundades. Suusatajad tagasi üle raba Kaukvere jõe äärde, geopeiturid autodesse ja meie Mäetagusele. Läheme küll lihtsama vastupanu teed ja valime tagasiminekuks kruusatee. Osa lund on öö jooksul ära võetud, mistõttu tuleb navigeerida lahtist kruusa. Kui kruusapidur välja arvata, kulgeb sõit jäätunud teel oluliselt kiiremini kui rabalumes sumpamine. Jõuab silmata puudega ja puudeta metsa, oravajälgi, rebasejälgi, lumeinimese jälgi. Süsinikdioksiidi vabastamise organisatsioon on ühtlaste vahemaade taha kuhjanud pelletimaterjali. Alevisse sissesõitu jälgib aknalt Mäe- ja Alutaguse hooldekeskuse elanik.

Tagasi neli tundi ja 14,2 km.