Ortofoto näitab hekseldatud
ja näritud roheliste lappide keskel üht saapajäljekujulist puutumata tükki.
Imelik.
Vaja vaatama minna.
Luusika looduskaitseala
loodi alles 1992. aastal ja selle pindala on umbes 440 hektarit. Vanad
loodusmetsad, liigirikkad salu- ja laanemetsad. Osa puid on seal seisnud üle
150 aasta.
Lumi on kujundanud
meeleolu, kits kalpsab üle tee. Lähme mööda sihti otse metsa. Mets on vaikne,
lund kukub vaikse krabinaga. Tihased, üleval vemmeldab rähn. Siht hajub,
keerutab puude vahel siia-sinna. Paremal kuusik, vasakul hele kaasik. Siis igal
pool männid, allpool kord mustikad, kord sookail. Ühed kitsejäljed, ühed põdra
hambajäljed puus. Eespool kõndija rabistab omale lund kaela. Regulaarne
kraavitus nõuab hüppeid ja tasakaaluharjutusi.
See peaks nüüd olema
umbes selline mets, milles RMK tšinovnikute sõnul ei ole ei inimesel ega loomal
mugav kõndida. Ega nad ise vist ei ole kõndinud ega tea ka eriti, kuidas teised
loomad elavad. Metsas on nimelt ainult kohati padrik ja pidevalt mõni loomarada
või häil või suurte puude alune, kus parem astuda. Üle üksikute puutüvede
ronimine võtaks tüütult palju aega ilmselt ainult siis, kui kõht igal sammul
ette jääks. Aga metsas pole ju ometi kuhugi kiiret.
Oksad kaarduvad üle
raja, osa helbeid on lükitud niidile. Keerame kraavikallast pidi põhja ja siis
edelasse. Edel libiseb eest, joonistame saapa. Mets on siinpool soisem, kõrkjad
kammivad käiseid. Vabam rada on kraavis mööda jääd. Kui Kalle jalge alt kostab
väiksemat sorti plahvatus, oleme mõlemad ühe hüppega tagasi võsas.
Hämardub, putkame auto
juurde võileiba sööma ja teed jooma. Tee on mõnusalt kuum. Ei saagi aru, mis
neile harvesteridele siin ei meeldi.
Lisa kommentaar