Pimedas väljudes korjan
kõigepealt teerajalt ämblikuvõrgud kokku.
Šveitsi kohal on paksud
rünkpilved. Kõige kõrgema ja valgema pilve alumine ots on kinnitatud allpool
asuva massiivse betoonist korstna külge. Isegi pilved on siin kõige valgemad ja
nad teevad neid ise.
Zürich muidugi ei asu
Madeiral, see pole isegi Portugalis mitte. Lähim meri jääb üpris kaugele. Samas
annab pikk vahemaandumine võimaluse paar tundi Zürichis vireleda. Osa sellest ajast kammime
raamatupoodi, ülejäänu sisustame reisi kõige kallima õlle, eine ja kohviga.
Pildistame Augustinergasset. Naudime hääletult sõitvat rongi ja häälekalt sõitvat
trammi. Näha on ka trollibusse. Inimesed on klanitud, keegi teine pole
matkapükstes.
Lisa kommentaar