Moskva lennukile tundub olevat suur tung, istun põrandal ja tutvun LP
kaudu UlanBaatari vaatamisväärsustega.
Lennukis minu kõrvale sattunud
venelased räägivad millegipärast püüdlikult eesti keelt, mis heastab
mõnevõrra nende kisava lapse olemasolu. Maandumine Moskvas meenutab
kohati vabalangemist.
Hea tahte märgina suhtlen transiittsooni piirivalvuriga vene keeles. Saan uue pileti ja teada, et pagasiga nitshevo delatj ne nada. Värava saavat teada tabloolt. Passikontrolli tädi tuleb minu auks putkast välja, uurib passis tükk aega fotoga lehe tagakülge, kus minu teada küll midagi kirjas ei ole ja viipab siis edasi, avab võtmega klaasukse ja päästab koos minuga duty free Moscow'sse ka abitult lukus ukse ees ringi vaatava välismaalase.
Väravainfoga tabloosid ongi tervel üks ja istekohtade arv pole kiita. Valin ajaveetmiseks The Irish Pubi koos kõrvulukustava vene diskoga. Õlu maksab 8.20 USD, karm. Tundub sobiv koht Tatarimaa kadunud kaamelitega tutvumiseks. Saan muuhulgas teada, et viina peamine eesmärk Aerofloti lennukites on reisijate tähelepanu kõrvalejuhtimine lennuki kehvalt seisukorralt ja et UlanBaatar pole mingi kena paik. "marksistlik arhitektuur, mida võib leida Almatyst kuni Sansibarini". Autor on olnud Mongoolias esimest korda samuti kesksuvel "3 miinuskraadiga öösel, sadas vihma, lund ja rahet". Kõlab paljulubavalt. Kõrvallauda ilmuvad luksuvad hispaanlased. Mingi hetk kolin ümber värava kõrvale trepile ja mõni aeg hiljem liitun strippivate turistide reaga.
Teel lennukisse teeb üks inglisekeelne tegelane komplimendi mu fotokoti kohta. Ma ei ütle talle, et seal on ka magamiskott sees. Istuma satun jutuka itaallase kõrvale ja jõuan Eesti kohta infot jagada ka üle vahekäigu istuvale mongolile. Viimane saab oma rahakollektsiooni täiendust kahekroonise näol.
Teenindus ja lehed tolko po-russki. Sööki hindab itaallane heaks.
Sõit päikesele vastu. Pärast üllatusmaandumist Novosibirskis olen kohal. Pagas ka vene-mongoli ühisprojekti tulemusena olemas. Saabumise kellaaegade kohta anti lennukis järjekindlalt erinevat infot. Vahemaandumise ajal lubati kohal olla pool neli hommikul, maandudes teatati, et kell on 8.55, kuigi lähedalistuva lennureisija kell näitas poolt kaheksat.
Immigreerumiseks on vaja täita pisike lipik, üle piiri saab ruttu. Saan omale kohe sappa 2-3 vaikset taksojuhti ja suundun rahavahetuspunkti otsima. Lõpuks küsin mingi ametlikku nägu tegelase käest, kes laiutab käsi ja teatab, et bank closed, kuna on sunday. Hm, minu ajaarvamise järgi peaks küll laupäev olema, aga krt seda teab... Ok, taksojuht tahab ilmselt dollarit nagunii. Üks visa vanamees on mulle veel sappa jäänud ja küsib uuesti, kas taxit vaja. Küsin vastu, kas ta Mika hotelli teab. Väidab teadvat. Hind 10 USD. LP järgi on 5. Üritan meelde tuletada, mida Andrus ja Martti on teinud. Pakun viite dollarit. Vanamees näitab kaheksat näppu. Ok, elu esimese kauplemise kohta 20% alla. Üle viie peaks see nagunii praeguseks ajaks olema tõusnud. Taksojuhid pidid siin olema extreamly honest. Auto pole igal juhul mingi ametlik takso ja on paras ront. Juht ronib sisse, sel ajal kui mina kahe kotiga ukse vahel ukerdan. Mongoli külalislahkus?
Hotelli ta muidugi ei tea. Kuna broneerimispaber on latinskimini bukvami, siis läheb küsib teisest hotellist. Edasi leiame õige koha suurema vaevata, pisike punases vormis onu saab mu kotti tarida. Tuba vabaneb kell 12, kott paigutatakse vabasse kahesesse tuppa, seega sisustan aega internetis. Mingi kontoriruumi nurgas. Väga aeglane.
Üritan julguse kokku võtta ja linna peale hängima minna.
* * *
Esimese hooga seiklen peaväljakule, Sukhbaatar Square'ile. Pannakse värvilisi jurtasid üles. Müüakse jäätist, vett ja muud nodi. Tuleb meelde, et ostmiseks peab tugrikuid muretsema ja asun taas rahavahetuspunkti otsima. Kõik kinni. Ühte panka õnnestub sisse murda, aga mind peletatakse sealt minema - bank closed. LP järgi peaks kuskil kõrvaltänavas olema 24h banking. Sinnapoole suundudes leian lahtise rahavahetuspunkti ja keeran 100 usd'i tugrikuks. Kurss sama, mis minu mäletamist mööda oli oadna.com-s: 1164. Saan paki igasugust imelikku raha ja selgub, et neil on kasutusel ka oma numbrid. Null on samasugune nagu meil.
Peaväljakule tagasi, toimub paraad. Jube palavus, päike kütab lagipähe. Kultuuripalee rõdul pakutakse mahla. Minuga liitub tuhat sädistavat korealast.
Turism ei ole väga pealetükkiv. Joonistuste müüjad (kes peaks olema üliõpilased) kaovad esimese pearaputuse peale.
Vaatamisväärsustega on kahtlane ja olemine ka uimane, seega otsustan siirduda ringiga hotellini ja vaadata tee peal, kas Choijin Lama klooster-muuseum on lahti. On. Väike armas koht, 6 templit, väga värvilised. Erinevalt India uutest hindu templitest mongoli omade värvilisus ei sega. Minu auks tehakse uksed lukust lahti ja pannakse tuled põlema. Student ticketiga saan 1000 tugrikuga, aga pildistamise eest maksan 5500 lisaks :)
Kõrvalpoes müüakse raamatuid, leian ühe ka endale, kingiks saan järjehoidja.
Neil on siin trollibussid ja osadel autodel rool valel pool.
Hotelli jõuan kell üks, mis tähendab, et tuba peaks ammu valmis olema. Palutakse pisut oodata, kui lõpuks tuppa jõuan, askeldavad kaks koristajat seal. Me keegi ei lase ennast segada, mina harutan saapad jalast ja hakkan selle päeva fotosaaki vaatama. Tuba on kahetoaline + vannituba, vägev. Nii kui koristajad lahkuvad, kobin magama ja ärkan 15 minutit enne Terelj pargi matkakorraldajaga kokkulepitud kohtumisaega. Jõuan täpselt õigeks ajaks fuajeesse ja saan lahti 140 usd'ist.
Pärast dušši õhtusöögiotsingud. LP-st valitud koht on kuhugi kadunud. Khan Brau-nimelises kohas on palju rahvast ja jäleda maitsega õlu.
Tagasi hotelli lonkides näen klooster-muuseumi tagantvaates, kraanade ja hrustsovkade vahel. Njah, kuna nomaadidel erilist arhitektuuri ilmselt ette näidata ei olnud, on venelased saanud rahus linnaplaneerimisega tegeleda. Tulemus ei ole just kiita.
Hea tahte märgina suhtlen transiittsooni piirivalvuriga vene keeles. Saan uue pileti ja teada, et pagasiga nitshevo delatj ne nada. Värava saavat teada tabloolt. Passikontrolli tädi tuleb minu auks putkast välja, uurib passis tükk aega fotoga lehe tagakülge, kus minu teada küll midagi kirjas ei ole ja viipab siis edasi, avab võtmega klaasukse ja päästab koos minuga duty free Moscow'sse ka abitult lukus ukse ees ringi vaatava välismaalase.
Väravainfoga tabloosid ongi tervel üks ja istekohtade arv pole kiita. Valin ajaveetmiseks The Irish Pubi koos kõrvulukustava vene diskoga. Õlu maksab 8.20 USD, karm. Tundub sobiv koht Tatarimaa kadunud kaamelitega tutvumiseks. Saan muuhulgas teada, et viina peamine eesmärk Aerofloti lennukites on reisijate tähelepanu kõrvalejuhtimine lennuki kehvalt seisukorralt ja et UlanBaatar pole mingi kena paik. "marksistlik arhitektuur, mida võib leida Almatyst kuni Sansibarini". Autor on olnud Mongoolias esimest korda samuti kesksuvel "3 miinuskraadiga öösel, sadas vihma, lund ja rahet". Kõlab paljulubavalt. Kõrvallauda ilmuvad luksuvad hispaanlased. Mingi hetk kolin ümber värava kõrvale trepile ja mõni aeg hiljem liitun strippivate turistide reaga.
Teel lennukisse teeb üks inglisekeelne tegelane komplimendi mu fotokoti kohta. Ma ei ütle talle, et seal on ka magamiskott sees. Istuma satun jutuka itaallase kõrvale ja jõuan Eesti kohta infot jagada ka üle vahekäigu istuvale mongolile. Viimane saab oma rahakollektsiooni täiendust kahekroonise näol.
Teenindus ja lehed tolko po-russki. Sööki hindab itaallane heaks.
Sõit päikesele vastu. Pärast üllatusmaandumist Novosibirskis olen kohal. Pagas ka vene-mongoli ühisprojekti tulemusena olemas. Saabumise kellaaegade kohta anti lennukis järjekindlalt erinevat infot. Vahemaandumise ajal lubati kohal olla pool neli hommikul, maandudes teatati, et kell on 8.55, kuigi lähedalistuva lennureisija kell näitas poolt kaheksat.
Immigreerumiseks on vaja täita pisike lipik, üle piiri saab ruttu. Saan omale kohe sappa 2-3 vaikset taksojuhti ja suundun rahavahetuspunkti otsima. Lõpuks küsin mingi ametlikku nägu tegelase käest, kes laiutab käsi ja teatab, et bank closed, kuna on sunday. Hm, minu ajaarvamise järgi peaks küll laupäev olema, aga krt seda teab... Ok, taksojuht tahab ilmselt dollarit nagunii. Üks visa vanamees on mulle veel sappa jäänud ja küsib uuesti, kas taxit vaja. Küsin vastu, kas ta Mika hotelli teab. Väidab teadvat. Hind 10 USD. LP järgi on 5. Üritan meelde tuletada, mida Andrus ja Martti on teinud. Pakun viite dollarit. Vanamees näitab kaheksat näppu. Ok, elu esimese kauplemise kohta 20% alla. Üle viie peaks see nagunii praeguseks ajaks olema tõusnud. Taksojuhid pidid siin olema extreamly honest. Auto pole igal juhul mingi ametlik takso ja on paras ront. Juht ronib sisse, sel ajal kui mina kahe kotiga ukse vahel ukerdan. Mongoli külalislahkus?
Hotelli ta muidugi ei tea. Kuna broneerimispaber on latinskimini bukvami, siis läheb küsib teisest hotellist. Edasi leiame õige koha suurema vaevata, pisike punases vormis onu saab mu kotti tarida. Tuba vabaneb kell 12, kott paigutatakse vabasse kahesesse tuppa, seega sisustan aega internetis. Mingi kontoriruumi nurgas. Väga aeglane.
Üritan julguse kokku võtta ja linna peale hängima minna.
* * *
Esimese hooga seiklen peaväljakule, Sukhbaatar Square'ile. Pannakse värvilisi jurtasid üles. Müüakse jäätist, vett ja muud nodi. Tuleb meelde, et ostmiseks peab tugrikuid muretsema ja asun taas rahavahetuspunkti otsima. Kõik kinni. Ühte panka õnnestub sisse murda, aga mind peletatakse sealt minema - bank closed. LP järgi peaks kuskil kõrvaltänavas olema 24h banking. Sinnapoole suundudes leian lahtise rahavahetuspunkti ja keeran 100 usd'i tugrikuks. Kurss sama, mis minu mäletamist mööda oli oadna.com-s: 1164. Saan paki igasugust imelikku raha ja selgub, et neil on kasutusel ka oma numbrid. Null on samasugune nagu meil.
Peaväljakule tagasi, toimub paraad. Jube palavus, päike kütab lagipähe. Kultuuripalee rõdul pakutakse mahla. Minuga liitub tuhat sädistavat korealast.
Turism ei ole väga pealetükkiv. Joonistuste müüjad (kes peaks olema üliõpilased) kaovad esimese pearaputuse peale.
Vaatamisväärsustega on kahtlane ja olemine ka uimane, seega otsustan siirduda ringiga hotellini ja vaadata tee peal, kas Choijin Lama klooster-muuseum on lahti. On. Väike armas koht, 6 templit, väga värvilised. Erinevalt India uutest hindu templitest mongoli omade värvilisus ei sega. Minu auks tehakse uksed lukust lahti ja pannakse tuled põlema. Student ticketiga saan 1000 tugrikuga, aga pildistamise eest maksan 5500 lisaks :)
Kõrvalpoes müüakse raamatuid, leian ühe ka endale, kingiks saan järjehoidja.
Neil on siin trollibussid ja osadel autodel rool valel pool.
Hotelli jõuan kell üks, mis tähendab, et tuba peaks ammu valmis olema. Palutakse pisut oodata, kui lõpuks tuppa jõuan, askeldavad kaks koristajat seal. Me keegi ei lase ennast segada, mina harutan saapad jalast ja hakkan selle päeva fotosaaki vaatama. Tuba on kahetoaline + vannituba, vägev. Nii kui koristajad lahkuvad, kobin magama ja ärkan 15 minutit enne Terelj pargi matkakorraldajaga kokkulepitud kohtumisaega. Jõuan täpselt õigeks ajaks fuajeesse ja saan lahti 140 usd'ist.
Pärast dušši õhtusöögiotsingud. LP-st valitud koht on kuhugi kadunud. Khan Brau-nimelises kohas on palju rahvast ja jäleda maitsega õlu.
Tagasi hotelli lonkides näen klooster-muuseumi tagantvaates, kraanade ja hrustsovkade vahel. Njah, kuna nomaadidel erilist arhitektuuri ilmselt ette näidata ei olnud, on venelased saanud rahus linnaplaneerimisega tegeleda. Tulemus ei ole just kiita.
Lisa kommentaar