Hommikusöök on rikkalik, saadetuna kõrvulukustavast muusikavideost. Jään
seega pisut hiljaks english-speaking guide and driver'iga kohtumisele.
Giid
tutvustab ennast kui Zaza't ja selgitab, et ta pole tegelikult giid,
vaid turismiinfopunkti juhataja, kellel reisifirma juht palus minna ühe
kahtlase (mees)inimesega Eestist pühapäevasel päeval loodusparki. Lubab
aastaarvudest mitte rääkida. Pajatab see-eest pikalt endast,
popmuusikast ja filmidest. Olen lõpuks sunnitud üles tunnistama, et mul
pole telekat. Reaktsioon ei ole just väga originaalne: are you from
Mars??
Käime vett ostmas, pood näeb välja nagu meie omad nõuka-aja lõpus, lõhn on ka samasugune. Müüjad ei naerata. Isegi mind nähes mitte...
Sõit parki võtab ca 2 tundi, kohale jõudes saame oma jurta. Mis otstarbeks, ma ei tea. Tehakse "ekskursioon" infopunktis. Muuhulgas on seal orgi otsa aetud 57 liiki sipelgaid ja tosinkond eri suurusega kiletiivalist. Kõik sealt pargist muidugi.
Hobused tellitakse peale lõunat, seega läheme jalutama. Teelt kõrvale astudes tõuseb iga sammuga lendu paar rohutirtsu ja muud sarnast tegelast. Telkimisesoov väheneb mõnevõrra, üritan toimuvasse suhtuda ükskõikselt. Rohututi pildistamiseks tuleb muidugi kogu selle seltskonna keskele kõhuli visata. Pääsen terve nahaga.
Lõuna rootsi lauaga. Selgub, et väidetavalt umbkeelne autojuht räägib vene ja saksa keelt. Zaza võtab olukorra kokku: klient, kes räägib lugematul hulgal keeli, autojuht, kes räägib kolme keelt ja giid, kes räägib kahte keelt - inglise ja mongoolia.
Hobustamise kohta küsitakse, kas ma olen seda varem teinud. Vastan, et ma olen oma elus hobuse seljas istunud. Valime omale hobused, sadulad on veidrad, kinnituda pole küll mitte millegi külge. Rihmu, mis kätte antakse, on ka hirmus palju. "tshuu" tähendab starti, lisaks peab hobust kopsima kandadega. Reaktsioon sellele on see-eest ok. Kergendamist vaatluse järgi ei kasutada, tuleb loksuda seljas nagu jahukott. Ronime mäest üles, teel vahetame hobuseid, sest Zazale tundub minu hobune laisk. Pärast vahetust on teine hobune laisk. Ei tea küll, milles asi. Mäe otsas (Zaza sõnul ümbruskonna kõrgeim) teeme paar pilti ja asume alla tulema. Aga kodu poole minna hobustele meeldib. Enne kui aru saan, galopin hirmsa kiirusega mööda tasandikku. Hobune on õnneks hästi juhitav ja trajektoorilt kõrvale kaldudes annab teda sinna suht kergesti tagasi kupatada. Galopi ajal on ka kergem seljas püsida ja raputamine ei ole nii jube. Galopp vaheldub traaviga, mille jooksul mul õnnestub keskmise sõrme külje pealt nahk maha hõõruda (sadulast kinni hoides, neil on isegi spetsiaalne koht selle jaoks). Mulle tundub, et näen ülevalt skorpioni moodi tegelast. Telkimisesoov väheneb veel. Vahelduva eduga hobust traavile sundides otsustan siiski kergendama hakata. Zaza on paar sammu ees ja seega ei näe, millega tegelen. Hobune jääb hetkeks sõnatuks, aga sibab siis kuulekalt edasi. Vähemalt on tal teistele hobustele pärast midagi rääkida.
Tagasi hobuseparklas, tunnistan üles, et hobuse seljas istumine leidis üldiselt aset 12 aastat tagasi. Zaza saab kreepsu. Väidab, et ka mongoli naine ei julgeks sinna üles mäe otsa ronida. Korea turistid longivad köie otsas koos hobusemehega ümber korvpalliväljaku :)
Õhtusööki oodates istume maas, saan kuulda türgi laulu Zaza esituses. Väga eksootiline. Saan ka teada Zaza unistuse - teha raamatulugemiskohvik. Meenub Zack Sansibarilt, kelle unistuseks oli oma pildimüügiputka. Huvitav, mitu protsenti sellistest unistustest täide läheb? Satikad ei tunne meie vastu erilist huvi.
Pärast õhtusööki minnakse tahktit ehk Przevalski hobust otsima. Mingi märjema koha ääres jääme seisma ja tõesti, binokliga paistab vastasmäe küljel rida heledaid tumeda lakaga hobuseid. Natuke hobusejälitamist, mis mulle eriti ei istu, aga hobused ise paistavad sellega harjunud olevat. Kokku näeme ca 20 hobust koos varssadega ja ühte ümisejat ehk koopaoravat.
Linna tagasi on juhil suht kiire. Tee koosneb aukude vahel ka asfaldist, kõik sõidavad "ussi".
Maksmisega on probleem. Üritan 187 usd'i asemel anda 200. Kohe tekib vahetusraha küsimus. Leian siis siiski 90 dollarit ja ollakse viimaks nõus mulle 3 usd võlgu jääma. Jootraha andmine ei ole tõepoolest kombeks.
Auto number on muideks 1313.
Hotellis keeran näpule plaastri peale. Kus on nüüd Martti oma antiseptikuga? Kadunud on ca üks ruutsentimeeter nahka. Lisaks kuuluvad kadunud asjade hulka patsikumm (mis kukkus ratsutamise ajal peast) ja fotoka objektiivi kate (mis kukkus eeldatavasti samal ajal välja taskust).
Käime vett ostmas, pood näeb välja nagu meie omad nõuka-aja lõpus, lõhn on ka samasugune. Müüjad ei naerata. Isegi mind nähes mitte...
Sõit parki võtab ca 2 tundi, kohale jõudes saame oma jurta. Mis otstarbeks, ma ei tea. Tehakse "ekskursioon" infopunktis. Muuhulgas on seal orgi otsa aetud 57 liiki sipelgaid ja tosinkond eri suurusega kiletiivalist. Kõik sealt pargist muidugi.
Hobused tellitakse peale lõunat, seega läheme jalutama. Teelt kõrvale astudes tõuseb iga sammuga lendu paar rohutirtsu ja muud sarnast tegelast. Telkimisesoov väheneb mõnevõrra, üritan toimuvasse suhtuda ükskõikselt. Rohututi pildistamiseks tuleb muidugi kogu selle seltskonna keskele kõhuli visata. Pääsen terve nahaga.
Lõuna rootsi lauaga. Selgub, et väidetavalt umbkeelne autojuht räägib vene ja saksa keelt. Zaza võtab olukorra kokku: klient, kes räägib lugematul hulgal keeli, autojuht, kes räägib kolme keelt ja giid, kes räägib kahte keelt - inglise ja mongoolia.
Hobustamise kohta küsitakse, kas ma olen seda varem teinud. Vastan, et ma olen oma elus hobuse seljas istunud. Valime omale hobused, sadulad on veidrad, kinnituda pole küll mitte millegi külge. Rihmu, mis kätte antakse, on ka hirmus palju. "tshuu" tähendab starti, lisaks peab hobust kopsima kandadega. Reaktsioon sellele on see-eest ok. Kergendamist vaatluse järgi ei kasutada, tuleb loksuda seljas nagu jahukott. Ronime mäest üles, teel vahetame hobuseid, sest Zazale tundub minu hobune laisk. Pärast vahetust on teine hobune laisk. Ei tea küll, milles asi. Mäe otsas (Zaza sõnul ümbruskonna kõrgeim) teeme paar pilti ja asume alla tulema. Aga kodu poole minna hobustele meeldib. Enne kui aru saan, galopin hirmsa kiirusega mööda tasandikku. Hobune on õnneks hästi juhitav ja trajektoorilt kõrvale kaldudes annab teda sinna suht kergesti tagasi kupatada. Galopi ajal on ka kergem seljas püsida ja raputamine ei ole nii jube. Galopp vaheldub traaviga, mille jooksul mul õnnestub keskmise sõrme külje pealt nahk maha hõõruda (sadulast kinni hoides, neil on isegi spetsiaalne koht selle jaoks). Mulle tundub, et näen ülevalt skorpioni moodi tegelast. Telkimisesoov väheneb veel. Vahelduva eduga hobust traavile sundides otsustan siiski kergendama hakata. Zaza on paar sammu ees ja seega ei näe, millega tegelen. Hobune jääb hetkeks sõnatuks, aga sibab siis kuulekalt edasi. Vähemalt on tal teistele hobustele pärast midagi rääkida.
Tagasi hobuseparklas, tunnistan üles, et hobuse seljas istumine leidis üldiselt aset 12 aastat tagasi. Zaza saab kreepsu. Väidab, et ka mongoli naine ei julgeks sinna üles mäe otsa ronida. Korea turistid longivad köie otsas koos hobusemehega ümber korvpalliväljaku :)
Õhtusööki oodates istume maas, saan kuulda türgi laulu Zaza esituses. Väga eksootiline. Saan ka teada Zaza unistuse - teha raamatulugemiskohvik. Meenub Zack Sansibarilt, kelle unistuseks oli oma pildimüügiputka. Huvitav, mitu protsenti sellistest unistustest täide läheb? Satikad ei tunne meie vastu erilist huvi.
Pärast õhtusööki minnakse tahktit ehk Przevalski hobust otsima. Mingi märjema koha ääres jääme seisma ja tõesti, binokliga paistab vastasmäe küljel rida heledaid tumeda lakaga hobuseid. Natuke hobusejälitamist, mis mulle eriti ei istu, aga hobused ise paistavad sellega harjunud olevat. Kokku näeme ca 20 hobust koos varssadega ja ühte ümisejat ehk koopaoravat.
Linna tagasi on juhil suht kiire. Tee koosneb aukude vahel ka asfaldist, kõik sõidavad "ussi".
Maksmisega on probleem. Üritan 187 usd'i asemel anda 200. Kohe tekib vahetusraha küsimus. Leian siis siiski 90 dollarit ja ollakse viimaks nõus mulle 3 usd võlgu jääma. Jootraha andmine ei ole tõepoolest kombeks.
Auto number on muideks 1313.
Hotellis keeran näpule plaastri peale. Kus on nüüd Martti oma antiseptikuga? Kadunud on ca üks ruutsentimeeter nahka. Lisaks kuuluvad kadunud asjade hulka patsikumm (mis kukkus ratsutamise ajal peast) ja fotoka objektiivi kate (mis kukkus eeldatavasti samal ajal välja taskust).
Lisa kommentaar