Ongi

Teine auto otsustab jõkke kinni jääda. Nad seal sees vist ei ole eriti õnnelikud selle üle, et me esmalt mõnda aega fotoaparaatidega mööda kallast edasi-tagasi jookseme. Sel ajal kui käime traktorit või suurt autot klanimas, kuivatavad nad mootori ja saavad välja. Jube külm tuul.
Peatume Khujirtis, mis on ühe juhi kodukant ja kus ta näitab meile oma last ja naist. Pisut aega edasi tutvustatakse nomaadide elu. Sama juhi ämma pere. Pakutakse kuivatatud lambajuustu (olen seda proovinud juba Tereljis) ja piimavalikut: märapiim ehk airag, lambapiim, mis meenutab kergelt kohupiima, ja kitsepiim, mis on nagu keefir. Viimane sünnib isegi süüa. Esimest soovitas Zaza proovida tualeti kõrval. Proovime kõike viisakusest, aga väga pika hambaga. Minu nõukogude kogemusega seedimine ei tee selle kompoti peale teist nägugi. Jätame mälestuseks Tallinna vaatega postkaarte ja šokolaadi.
Lõuna Arvaikheeris, erimeelsused eraldi ja ühissöömise teemadel.
Edasi sõites ilmub äkki eikuskilt (kaardilt vaadates selgub, et UlanBaatarist) sile asfalttee. Tee kõrbes on üldiselt parem ja siledam kui seni, sest maapind on kivine ja pole nii palju auke.
Asfalti leidub muidu kogu riigis ainult neljal-viiel teelõigul. Ülejäänus osas kohtab ka nn ametlikku kruusateed, mis on aga tavaliselt nii treppi sõidetud, et enamus juhte seda ei kasuta. Üldse, kui kellelegi olemasolev tee ei meeldi, teeb ta kohe kõrvale uue. Nii vonklevadki pidevalt paralleelselt ja risti-rästi lugematul hulgal erinevaid radu. Sõitmine toimub minu hinnangul ilmakaarte ja elektripostide järgi. Oleme näinud mõnda kilomeetriposti. Suunaviitu ei ole.
Sissehingatud tolm ja joodud vesi peaks olema kõhus moodustanud kena koguse muda.
Ongi-nimelise koha varemetes paistab jälle päike.
Lähedal asuv jurtla on potiga wc-s ja niriseva sooja veega. Dušš 2000 kohalikku raha, söök 1000.-. Ronime Helmaga mäe otsa.