Kella viie ajal ärkan ja hiilin jurtast minema.
Päike ronib just üle
järve mäe tagant välja ja valgus on super. Longin mööda järve kallast
nii kaugele kuni kiviklibu asendub püstloodis kaljuga. Turnin üles,
metsa vahel tuleb vastu kohalik naine, kasutame mõlemad mingit
kitserada. Libastumise korral on lootust paarikümnemeetrisele
vabalangemisele. Istun natuke üleval kaljunuki otsas, kuniks avastan, et
esiteks on mul palav ja teiseks on koht inimtühi. Juhust ei saa
kasutamata jätta. Turnin alla tagasi ja teen väikse hommikuujumise. Kui
ujumiseks saab nimetada enda vette kastmist ja tagasi kaldale
põgenemist. Vesi väga karastav, aga mõnus. Kommentaariks niipalju, et
selles järves sulab mõni aasta jää alles juunis, pindala on 2760 km2,
sügavuselt Kesk-Aasia sügavaim (262 m) ja maailma 14. mageveereservuaar.
Tagasiteel jurtlasse määran paari puukoristajaid.
Pärast hommikusööki pakutakse paadisõitu (mootori ja plärinaga). Eelistan lugemist jurta trepil.
Sõit lõunasse kuni ööni. Tuul on jube, tekitades tolmusambaid. Tolm tungib rõõmsalt meie järveõhust puhastunud hingamisteedesse ja muidugi ka igale poole mujale. Mäed muutuvad süngeks.
Leiame nn kodumajutuse, meid mahutatakse põrandale. Lõhnab lamba järele, ja mitte vähe. Martti ja Kaarle eelistavad telki, ma vihmakartuses loobun ja loobun ka pakkumisest kasutada nende telki. Helje kõrval on rohkem ruumi.
Hoolimata vastsest ristinimest "kirpla", me sealt kirpe ei saa.
Kui India on räpasem ja kohalike poolt vahtimine hullem, siis kasutajamugavuse seisukohalt on Mongoolia kordades karmim koht. Pole vett, süüa, teid ega keeleoskusega inimesi.
Ja Mongoolia ON see koht, kus tunda puudust Iraani monotoonsest toidust.
Tagasiteel jurtlasse määran paari puukoristajaid.
Pärast hommikusööki pakutakse paadisõitu (mootori ja plärinaga). Eelistan lugemist jurta trepil.
Sõit lõunasse kuni ööni. Tuul on jube, tekitades tolmusambaid. Tolm tungib rõõmsalt meie järveõhust puhastunud hingamisteedesse ja muidugi ka igale poole mujale. Mäed muutuvad süngeks.
Leiame nn kodumajutuse, meid mahutatakse põrandale. Lõhnab lamba järele, ja mitte vähe. Martti ja Kaarle eelistavad telki, ma vihmakartuses loobun ja loobun ka pakkumisest kasutada nende telki. Helje kõrval on rohkem ruumi.
Hoolimata vastsest ristinimest "kirpla", me sealt kirpe ei saa.
Kui India on räpasem ja kohalike poolt vahtimine hullem, siis kasutajamugavuse seisukohalt on Mongoolia kordades karmim koht. Pole vett, süüa, teid ega keeleoskusega inimesi.
Ja Mongoolia ON see koht, kus tunda puudust Iraani monotoonsest toidust.
Lisa kommentaar