Voodi on kõva ja hirmus künklik, etendan printsessi herneteral. Magamine nagu kaameli seljas.
Martti silmatilkade ja Helma abiga saan lahti päev otsa silmas olnud prügist.
Öösel ärkan selle peale, et Helje ja Helma toimetavad taskulampide valgel mööda jurtat. Sajab läbi, Heljel küljealune märg. Tõstame asjad põrandalt toolidele.
Hommikul sajab ikka veel, kogu ümbrus on ühtlaselt hall. Gobis pidi niimoodi korralikult vihma sadama kord kahe-kolme aasta tagant, peaksime ilmselt olema õnnelikud, et meile sellist loodusnähtust näidatakse. Kriisikomitee võtab vastu ebakindla otsuse kõrbest välja sõita. Teed kaovad tundidega. Igaks juhuks pakendan telefoni salvrätikukilesse ja fotoka vihmakeebi ümbrisesse. Jurtlast julgustatakse, et meie autojuhte võib usaldada.
Mingil hetkel muutub tee kahtlaselt mägiseks ja selgub, et oleme poolel teel kanjoni suunas. Juhid saavad karmi korralduse nina Dalanzadgadi poole keerata. Ületame jõgesid ja mudavälju. Jõuame ühes tükis Dalanzadgadi, mis on täielik pommiauk. Pissipeatus bensujaama taga. Leian panga, sel ajal kui ülejäänud seltskond käib kloostris. Otsustan kasutada levi olemasolu ja loen telefoni teel meile. Restorani- ja poepeatus. Täna enam kardetavasti süüa ei saa.
Õnnestub saada üks džiip jäneseks veelompide sügavust mõõtma, mingi hetk liitub veel üks, sõidame karavanis.
Päikesetõus luidetel ja Yolyn Ami kanjon jäid küll nägemata, aga see-eest näeme vihmast tilkuvat Gobi kõrbe. Kõik on ühtäkki roheline, tuustide tavalise halli-pruuni-kollase asemel. Jõuame pilveserva alt välja ja saame kaamelipildistamise peatuse.
Ülejäänud osa päevast näeme igas suunas kuni silmapiirini ainult tuuste ja kiviklibu, ilma ühegi asustuse märgita. Nii umbkaudu 200 km.
Päikeseloojangu ajal ilmnevad revolutsioonilised meeleolud ja tuntava enamuse otsusel muudetakse püha seadust, et sõita edasi pärast kella üheksat. Pimedas kaotab juht paraku tee käest, püüame taskulampide veheldes kinni ühe auto, kes õige suuna kätte viipab.
Mõne aja pärast leiame lambanahku vedava auto, kes samuti lähima linna poole suundub. Martti piiritu rõõm pimedas leitud lõpnud lehma üle.
Kõige sabas sõites kaovad meie autol korduvalt tuled, mis kutsub esile hämmastava valgusmängu - kahe auto siluetid erinevatel kõrgustel täielikus pimeduses rippumas. Esimest korda haaran mõneks ajaks ukse käepidemest. Kiirust ei saa oluliselt maha ka võtta, et mitte esimestest autodest maha jääda.
Viimaks paistavad eemal tulukesed. Mandalgov on nagu virmaline, pidevalt ilmudes ja kadudes.
Hotellidega on seal kehvasti. Kahe hotelli peale leidub siiski 10 kohta. Hotelli kirjelduseks on tabav "täielik peldik". Dušitoru lõpeb poolel seinal.
Öösel ärkan selle peale, et Helje ja Helma toimetavad taskulampide valgel mööda jurtat. Sajab läbi, Heljel küljealune märg. Tõstame asjad põrandalt toolidele.
Hommikul sajab ikka veel, kogu ümbrus on ühtlaselt hall. Gobis pidi niimoodi korralikult vihma sadama kord kahe-kolme aasta tagant, peaksime ilmselt olema õnnelikud, et meile sellist loodusnähtust näidatakse. Kriisikomitee võtab vastu ebakindla otsuse kõrbest välja sõita. Teed kaovad tundidega. Igaks juhuks pakendan telefoni salvrätikukilesse ja fotoka vihmakeebi ümbrisesse. Jurtlast julgustatakse, et meie autojuhte võib usaldada.
Mingil hetkel muutub tee kahtlaselt mägiseks ja selgub, et oleme poolel teel kanjoni suunas. Juhid saavad karmi korralduse nina Dalanzadgadi poole keerata. Ületame jõgesid ja mudavälju. Jõuame ühes tükis Dalanzadgadi, mis on täielik pommiauk. Pissipeatus bensujaama taga. Leian panga, sel ajal kui ülejäänud seltskond käib kloostris. Otsustan kasutada levi olemasolu ja loen telefoni teel meile. Restorani- ja poepeatus. Täna enam kardetavasti süüa ei saa.
Õnnestub saada üks džiip jäneseks veelompide sügavust mõõtma, mingi hetk liitub veel üks, sõidame karavanis.
Päikesetõus luidetel ja Yolyn Ami kanjon jäid küll nägemata, aga see-eest näeme vihmast tilkuvat Gobi kõrbe. Kõik on ühtäkki roheline, tuustide tavalise halli-pruuni-kollase asemel. Jõuame pilveserva alt välja ja saame kaamelipildistamise peatuse.
Ülejäänud osa päevast näeme igas suunas kuni silmapiirini ainult tuuste ja kiviklibu, ilma ühegi asustuse märgita. Nii umbkaudu 200 km.
Päikeseloojangu ajal ilmnevad revolutsioonilised meeleolud ja tuntava enamuse otsusel muudetakse püha seadust, et sõita edasi pärast kella üheksat. Pimedas kaotab juht paraku tee käest, püüame taskulampide veheldes kinni ühe auto, kes õige suuna kätte viipab.
Mõne aja pärast leiame lambanahku vedava auto, kes samuti lähima linna poole suundub. Martti piiritu rõõm pimedas leitud lõpnud lehma üle.
Kõige sabas sõites kaovad meie autol korduvalt tuled, mis kutsub esile hämmastava valgusmängu - kahe auto siluetid erinevatel kõrgustel täielikus pimeduses rippumas. Esimest korda haaran mõneks ajaks ukse käepidemest. Kiirust ei saa oluliselt maha ka võtta, et mitte esimestest autodest maha jääda.
Viimaks paistavad eemal tulukesed. Mandalgov on nagu virmaline, pidevalt ilmudes ja kadudes.
Hotellidega on seal kehvasti. Kahe hotelli peale leidub siiski 10 kohta. Hotelli kirjelduseks on tabav "täielik peldik". Dušitoru lõpeb poolel seinal.
Lisa kommentaar