Hommikusööki serveerib väga jutukas poiss. Tahab rääkida vene keeles.
Üritab muuhulgas mind ööklubisse meelitada. Selgub, et Mongoolias võib
16-aastaselt nii ööklubisse minna kui ka naise võtta. Nii vana ta
täpselt ongi. Pubekad ööklubis...
Seekordne giid on seesama tibi välimusega naisterahvas, kellega esimesel päeval kohtumas käisin. Mul on küll raske ette kujutada, kuidas ta oma kitsaste teksade, kõrgete saabaste ja suurte kõrvarõngastega mäe otsas turnib. Selgub, et tegemist on turismifirma manageriga, kes "prooviks" otsustas selle lühikese reisi ise teha. Tore on, jälle "giid".
Linnast välja sõites näidatakse mulle vana maja, ehitatud 50-ndatel. Välisministeerium. Enamus aega räägib giid mongoli keeles autojuhiga ja ma saan rahus aknast välja vahtida.
Kuna nende parter-kämping on kinni, tiirutame tükk aega mägede vahel õiget laagrit otsides. Kui lõpuks leiame, on terve kämping ainult meie päralt ja saan söögiaegu dikteerida. Giid küsib, ega pole probleem, kui ma olen üksi jurtas. Loomulikult mitte.
Viibatakse ümberringi - you can go anywhere. Seda ma ei lase endale kaks korda öelda. Jään küll ilma vaatepildist giid mäe otsas ronimas, aga selline asjade korraldus mulle meeldib. Kaon koos kämpingu koeraga lähima künka suunas. Koer on minu hinnangul sattunud sõltuvusse saabastele lastud off'ist.
Rohutirtsudega on siin olukord veel hullem. Lisaks on mingid põrinal lendavad tegelased. Kõnnin nagu keset lendavaid kõristeid. Enamus aega nad püüavad õnneks hüpata/lennata minust eemale, millest järeldan sajanditepikkust kogemust hobuste, jakkide, nomaadide ja muude pudulojuste jalgade eest põiklemisel. Seega ei tohiks nad omakasu ajendil inimesega kontakti otsida, mis tähendab, et tegemist ei ole lihasööjatega. Paraku arvestavad satikad tuule tõttu kohati marsruuti valesti ja põkkuvad minuga. Ühel sellisel õnnestub tükk aega mu püksisääre küljes sõita, enne kui ta avastan, mälukaardile talletan ja minema kupatan. Vahelduseks täitsa meie rohutirtsu moodi roheline, mitte triibuline ja ruuduline nagu ülejäänud.
Mäe otsas on selline tuul, et tahab kaamera käest ära puhuda. Müristab ka. Istun kivi otsa, koer on suht rahutu, aga seab ennast siis tuulevarjulisse külge valvama. Paar meetrit allpool liugleb mööda kotkas. Ülesvaatepeeglit tal õnneks pole, aga selleks ajaks, kui ma suudan binokli kotipõhjast välja kaevata, on kotkas oru teises servas. Binokkel asustatakse koti välistaskusse.
Kuna kella üheks on lõuna tellitud, hakkan varsti mäest alla veerema. Teel kohtun kitsekarjaga, kitsed jäävad mind kõik ühekaupa jõllitama. Saan palju kitseportreid.
Lõuna on esmakordselt hea vaikse kohaliku muusika saatel.
Järgmiseks lubatakse mulle näidata kilpkonna-kujulist kivi. Näen kivi ära, kallab metsikult vihma. Kohviotsinguid ümberkaudsetes hotellides nurjuvad. No ei anna lihtsalt keegi kohvi, pole ette nähtud.
Viimaks jääb vihm nii palju hõredamaks, et teatan, et mina lähen nüüd sinna kilpkonna-kivi taha kõndima ja ei lähe kohe kämpingusse tagasi. Tellin auto kahe tunni pärast endale järgi. Mäeni jõudmiseks tuleb ennast mingist soisest võsast mättalt mättale hüpates läbi rammida. Vihmakeep õigustab ennast nii siis, kui ka hiljem, kui on vaja märjal maapinnal käpuli lilli pildistada. Pajapõhja värvi taevas vastasoleva kahe mäe vahel tundub järjest tumedamaks minevat. Samas liiguvad pilved minu pea kohal just sinna suunas. Huvitav, kas pilved Mongoolias tulevad siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku? Ja kavatsevad siin minu kohal korraldada külma ja kuuma õhu kokkupõrke?
Jõuan kivini, kus sinise peaga lind laseb mul ennast rahulikult vahtida, endal mingi sodi nokas. Lõpuks tuleb ka päike välja.
Allapoole minekut alustades tuvastan, et auto on kohal. Mind märgates hakkavad nad mulle vastu sõitma. No on kannatamatud. Kui kohale jõuan, teatab giid, et siin on üks uus klooster, kus ta pole käinud ja kas ma tahaks sinna minna. Muidugi tahan. Sinnapääsemiseks tuleb kõigepealt ronida mööda mäge, siis veel minna üles 108 trepiastmest. Giidil ja autojuhil läheb tunduvalt kauem aega kui mul. Vaated tasuvad üleval ennast igatahes ära.
Klooster on ehitatud aastal 2004 ja seda kohta saavad endale üürida ususektid ja muidu stressimaandajad. Paneme kõik palveveskid tiirlema.
Õhtusöögi ajal räägime giidiga pikalt Mongoolia ajaloost, budismist jne. Polegi nii tibi.
Seekordne giid on seesama tibi välimusega naisterahvas, kellega esimesel päeval kohtumas käisin. Mul on küll raske ette kujutada, kuidas ta oma kitsaste teksade, kõrgete saabaste ja suurte kõrvarõngastega mäe otsas turnib. Selgub, et tegemist on turismifirma manageriga, kes "prooviks" otsustas selle lühikese reisi ise teha. Tore on, jälle "giid".
Linnast välja sõites näidatakse mulle vana maja, ehitatud 50-ndatel. Välisministeerium. Enamus aega räägib giid mongoli keeles autojuhiga ja ma saan rahus aknast välja vahtida.
Kuna nende parter-kämping on kinni, tiirutame tükk aega mägede vahel õiget laagrit otsides. Kui lõpuks leiame, on terve kämping ainult meie päralt ja saan söögiaegu dikteerida. Giid küsib, ega pole probleem, kui ma olen üksi jurtas. Loomulikult mitte.
Viibatakse ümberringi - you can go anywhere. Seda ma ei lase endale kaks korda öelda. Jään küll ilma vaatepildist giid mäe otsas ronimas, aga selline asjade korraldus mulle meeldib. Kaon koos kämpingu koeraga lähima künka suunas. Koer on minu hinnangul sattunud sõltuvusse saabastele lastud off'ist.
Rohutirtsudega on siin olukord veel hullem. Lisaks on mingid põrinal lendavad tegelased. Kõnnin nagu keset lendavaid kõristeid. Enamus aega nad püüavad õnneks hüpata/lennata minust eemale, millest järeldan sajanditepikkust kogemust hobuste, jakkide, nomaadide ja muude pudulojuste jalgade eest põiklemisel. Seega ei tohiks nad omakasu ajendil inimesega kontakti otsida, mis tähendab, et tegemist ei ole lihasööjatega. Paraku arvestavad satikad tuule tõttu kohati marsruuti valesti ja põkkuvad minuga. Ühel sellisel õnnestub tükk aega mu püksisääre küljes sõita, enne kui ta avastan, mälukaardile talletan ja minema kupatan. Vahelduseks täitsa meie rohutirtsu moodi roheline, mitte triibuline ja ruuduline nagu ülejäänud.
Mäe otsas on selline tuul, et tahab kaamera käest ära puhuda. Müristab ka. Istun kivi otsa, koer on suht rahutu, aga seab ennast siis tuulevarjulisse külge valvama. Paar meetrit allpool liugleb mööda kotkas. Ülesvaatepeeglit tal õnneks pole, aga selleks ajaks, kui ma suudan binokli kotipõhjast välja kaevata, on kotkas oru teises servas. Binokkel asustatakse koti välistaskusse.
Kuna kella üheks on lõuna tellitud, hakkan varsti mäest alla veerema. Teel kohtun kitsekarjaga, kitsed jäävad mind kõik ühekaupa jõllitama. Saan palju kitseportreid.
Lõuna on esmakordselt hea vaikse kohaliku muusika saatel.
Järgmiseks lubatakse mulle näidata kilpkonna-kujulist kivi. Näen kivi ära, kallab metsikult vihma. Kohviotsinguid ümberkaudsetes hotellides nurjuvad. No ei anna lihtsalt keegi kohvi, pole ette nähtud.
Viimaks jääb vihm nii palju hõredamaks, et teatan, et mina lähen nüüd sinna kilpkonna-kivi taha kõndima ja ei lähe kohe kämpingusse tagasi. Tellin auto kahe tunni pärast endale järgi. Mäeni jõudmiseks tuleb ennast mingist soisest võsast mättalt mättale hüpates läbi rammida. Vihmakeep õigustab ennast nii siis, kui ka hiljem, kui on vaja märjal maapinnal käpuli lilli pildistada. Pajapõhja värvi taevas vastasoleva kahe mäe vahel tundub järjest tumedamaks minevat. Samas liiguvad pilved minu pea kohal just sinna suunas. Huvitav, kas pilved Mongoolias tulevad siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku? Ja kavatsevad siin minu kohal korraldada külma ja kuuma õhu kokkupõrke?
Jõuan kivini, kus sinise peaga lind laseb mul ennast rahulikult vahtida, endal mingi sodi nokas. Lõpuks tuleb ka päike välja.
Allapoole minekut alustades tuvastan, et auto on kohal. Mind märgates hakkavad nad mulle vastu sõitma. No on kannatamatud. Kui kohale jõuan, teatab giid, et siin on üks uus klooster, kus ta pole käinud ja kas ma tahaks sinna minna. Muidugi tahan. Sinnapääsemiseks tuleb kõigepealt ronida mööda mäge, siis veel minna üles 108 trepiastmest. Giidil ja autojuhil läheb tunduvalt kauem aega kui mul. Vaated tasuvad üleval ennast igatahes ära.
Klooster on ehitatud aastal 2004 ja seda kohta saavad endale üürida ususektid ja muidu stressimaandajad. Paneme kõik palveveskid tiirlema.
Õhtusöögi ajal räägime giidiga pikalt Mongoolia ajaloost, budismist jne. Polegi nii tibi.
Lisa kommentaar