kohalikud vaatamisväärsused

Ma ei koli täna kuhugi, võtan hoopis selle rahvuspargi põhjalikult ette ja tutvun kohalike vaatamisväärsustega.
Osaline pilvisus, soomlased ennustavad homme hommikuks äikest. Norrakad ei ennusta.
Sõidan hakatuseks ümber Pöidlasaare kaljujoonistusi vaatama. Täna on kõik kuidagi pehme: vesi, tuul, päike. Kõrgel kivikuhja otsas ongi punasega plätserdatud mees ja lehm. Või midagi. Ülevalt on hea vaade, istun kivile. Pole külm, pole palav, pole väsinud, pole sääski. Eituse mõnud.
Tagasi sõidan teiselt poolt Pöidlasaart, laevatee kõrvalt. Olen peaaegu ärevusttekitavast tsoonist väljas, kui metsa vahelt läheneb hiidlaev. Vähemalt minuga võrreldes. Laevalt lehvitatakse ja vaadatakse, kuidas ma sabalainetega hakkama saan. Laine tuleb nagu mägi, umbes kahe kanuu kõrgune, aga ma olen ilusti sellega risti ja õõtsun siivsalt üles-alla, selmet kilgates vette kukkuda. Vast ei olda laeval väga pettunud.
Täna on kanuu koormata, mistõttu on nagunii nina poolenisti veest väljas ja lätsib mööda laineid. Tuul kaob ja saab lebotada.
Kodusaarel tagasi, soomlased on lahkunud ja mu päikesepaneel laeb uhkes üksinduses keset lauda. Eile said kõik akud korraga tühjaks, päikeseenergia oma kaasaarvatud.
Otsustan ujuma minna, aga kuna päike on pilve taha kadunud, hakin soojenduseks natuke puitu. Puitklotside energiatootlikkus edestab käbide oma kordades.
Enne viimaste riideesemete seljast heitmist vaatan kontrolli mõttes veel korra ringi ja ennäe, läheneb kajakkija. Nojah. Tuleb paadisilla külge ja hakkab piknikku pidama. Hea, et ta viis minutit varem ei tulnud, muidu oleksin pidanud kaelani külmas vees ta lahkumist ootama. Söön siis ka hoopis lõunat. Kajakkija püsib viisakalt sillal, kuid ajab end viimaks püsti. Tal on ka delikaatne probleem, mis seisneb triibulistes trussikutes. Tuleb siiski kaldale ja vaatab otsivalt ringi. Omast arust istud üksikul saarel ja siis tuleb välismaalane ja küsib "excuse me, where is the toilet?". Näitan suuna kätte. Sakslane.
Järgmine käik on naabersaarele, kus 3,8 km pikkune matkarada. Suure kisa ja kolina saatel lähenevad kaks paljuaerulist paati, teismelisi täis. Kaks täiskasvanut püüavad veenda neid kooskõlastatult sõudma. Lahkun ja jätan nad silda sihtima.
Teisel saarel on randumissild ja üks päramootoriga aerupaat, milles tennised ja kummikud.
Mets on tore, all mustikad, pohlad ja sipelgad, keskel kivid, sammal, kuused ja kased, üleval sinine taevas. Kõrgemate kaljuste mägede otsas on ilm heledam. Mustikavaibale tekivad puudevarjutriibud. Ilmnevad sääsed. See osa bioloogiast oligi juba meelest läinud. Kahte maalilisse kohta on paigutatud sääsetoitmispingid. Vesi lööb särama.
Kanuuparklast on paat lahkunud, jättes mulle liivaranna ja päikesepaiste. Kuivõrd sääsed on jäänud metsa ja ma ei tea, mis kodusaarel toimub, teen ära ujumistriki. Siis kuivan päikese käes.
Nurga tagant välja keerates kubiseb kodusaar värvilaikudest. Teismelised on veel seal. Kui randun, korjavad nad õnneks juba oma nodi metsa alt kokku. Kõva kädina saatel pakitakse seltskond paatidesse ja rütmiline hõiklemine kaob silmapiiri taha. Väga hea ajastus.
Vedelen võrkkiiges ja loen raamatut. Taamal kerkib tume pilv, tõuseb tuul. Hakkan igaks juhuks õhtusöögiaskeldustega pihta, kes teab. Ennist hakitud klotsidega läheb vesi palju kiiremini keema kui käbidega.
Pilv liigub diagonaalis, päris pea kohale ei tulegi. Päike on ootamatult soe. Tuul kaob, ükski leht ei liigu. Veest peegelduv valgus virvendab mu näos, kanuul, kividel, puulehtedes. Tiirud kisavad järve kohal. Ronk kraaksub ja see kajab eemalt vastu. Veepind väriseb vaid nii palju kui vesijooksikud ja kalad suudavad liikumist tekitada. On kuulda üksikuid laululinde, muidu on kõrvulukustav vaikus. Ka rongad on vait jäänud. Igas suunas peegelmaastikud.
Ringivahtimisest isu täis ei saa, aga naabersaare sääsed jõuavad kohale. Talun pininapolüfooniat pikalt stoiliselt, kuid viimaks pagen telki.