Öösel ei lähegi vist pimedaks.
Telgis on liumägi. Sellegipoolest
magan pikalt ja põhjalikult. Poolakate magamiskott on täitsa kobe. Poola
ja Tšehhi on tuntud kui parimate magamiskotisulgede tootjad. Nüüd on
nad taibanud hakata ka ise kotte tegema. Või on Matkasport taibanud
hakata neilt kotte sisse tooma. Antud eksemplari üheks plussiks on see,
et kokkupakituna on tegemist umbes kahe rusika suuruse pallikesega.
Hommikul on õues suures osas pilves ja korralik tuul. Eemal kukub kägu, kes ei tea, et tal peaks odraokas kurgus olema.
Teen pliidi sisse kasetohust, taskurätist ja multituuliga hakitud klotsidest lõkke. Muidugi, KÜ ei peaks olema väga uhke, sest pärast mõningaid tikke kasutan piiritust süütevedelikuna. Pliit tuleb ju igat moodi järgi katsuda, töötab kirjade kohaselt nii piirituse, süütetablettide kui ka metsarisuga.
Linavästrik vaatab kord ühe, kord teise oksa pealt mu askeldusi, ise pidevalt säutsudes. Mamma ütleb, et linavästrik on uudishimulik. See kahtlemata on. Või siis saamahimuline.
Tulevad kaks inimest autoga, inspekteerivad olukorda, räägivad tundmatus keeles ja lahkuvad.
Start on hiline, alles keskpäeval. Taganttuulega sujub kõik hästi, veidi aja pärast olen esimeses lõkkekohas Laajakaarres. Tuldud suunas on tume pilv, lainete tipud võtavad teravamaid vorme. Edasi tuul pöörab või on järves kurv, igatahes on võitlemist kõvasti. Vooluga maadlemiseks jõel on teised nipid kui lainetest jagusaamiseks. Vesi on kord sinine, kord tumehall, kord sillerdav, vastavalt pilvede ja päikese paigutusele. Päikese ilmumise puhul olen kindel, et lähen esimesel võimalusel ujuma, kuid snäkipausi varjutab pilv ja sellega kaasnev sügistuul vähendab vette ronimise indu.
Ühest lõkkekohast õnnestub kummalisel kombel mööda sõita, kuigi hoian kaldaäärel silma peal. Lõuna süüakse seega võpsikus, olles sihtpuntkile juba väga lähedal.
Pitkäsaarel on kaks laagripaika. Vaatan mõlemad üle ja jään esimesse, kus on sild, ujumiskoht ja laud.
Telk üles, siis eksploorin saart ja vedelen võrkkiiges. Isegi lugeda ei jaksa. Nagu oleks päev otsa kätekõverdusi teinud. Kuigi ainult 13 kilomeetrit. Tšilli jääb niimoodi väheks. Etteantud maastik ei soosi metsikut telkimist. Kiiges võib öösel külm hakata. Pealegi lõpeb siin mootoriga sõitmise keeluala ja kaatrid juba vuravad silmapiiril edasi-tagasi. Mõtisklen kaardi juures ja teen uue, laisa inimese plaani.
Saabub soome perekond kahel kajakil. Teesklen, et oskan soome keelt. Pliiti kütan tulnukate lõbustamiseks sedapuhku käbidega. Nad on siin juba eiteamitmendat korda. Tekitavad marsruudikõhklusi infoga, et Säynämös saab duši alla.
Enne loojumist viskab päike mõned kiired läbi pilve lehvikusse nagu Vahitorni illustratsioonil.
Soomlased kisavad enne uinumist kaua oma telgis.
Hommikul on õues suures osas pilves ja korralik tuul. Eemal kukub kägu, kes ei tea, et tal peaks odraokas kurgus olema.
Teen pliidi sisse kasetohust, taskurätist ja multituuliga hakitud klotsidest lõkke. Muidugi, KÜ ei peaks olema väga uhke, sest pärast mõningaid tikke kasutan piiritust süütevedelikuna. Pliit tuleb ju igat moodi järgi katsuda, töötab kirjade kohaselt nii piirituse, süütetablettide kui ka metsarisuga.
Linavästrik vaatab kord ühe, kord teise oksa pealt mu askeldusi, ise pidevalt säutsudes. Mamma ütleb, et linavästrik on uudishimulik. See kahtlemata on. Või siis saamahimuline.
Tulevad kaks inimest autoga, inspekteerivad olukorda, räägivad tundmatus keeles ja lahkuvad.
Start on hiline, alles keskpäeval. Taganttuulega sujub kõik hästi, veidi aja pärast olen esimeses lõkkekohas Laajakaarres. Tuldud suunas on tume pilv, lainete tipud võtavad teravamaid vorme. Edasi tuul pöörab või on järves kurv, igatahes on võitlemist kõvasti. Vooluga maadlemiseks jõel on teised nipid kui lainetest jagusaamiseks. Vesi on kord sinine, kord tumehall, kord sillerdav, vastavalt pilvede ja päikese paigutusele. Päikese ilmumise puhul olen kindel, et lähen esimesel võimalusel ujuma, kuid snäkipausi varjutab pilv ja sellega kaasnev sügistuul vähendab vette ronimise indu.
Ühest lõkkekohast õnnestub kummalisel kombel mööda sõita, kuigi hoian kaldaäärel silma peal. Lõuna süüakse seega võpsikus, olles sihtpuntkile juba väga lähedal.
Pitkäsaarel on kaks laagripaika. Vaatan mõlemad üle ja jään esimesse, kus on sild, ujumiskoht ja laud.
Telk üles, siis eksploorin saart ja vedelen võrkkiiges. Isegi lugeda ei jaksa. Nagu oleks päev otsa kätekõverdusi teinud. Kuigi ainult 13 kilomeetrit. Tšilli jääb niimoodi väheks. Etteantud maastik ei soosi metsikut telkimist. Kiiges võib öösel külm hakata. Pealegi lõpeb siin mootoriga sõitmise keeluala ja kaatrid juba vuravad silmapiiril edasi-tagasi. Mõtisklen kaardi juures ja teen uue, laisa inimese plaani.
Saabub soome perekond kahel kajakil. Teesklen, et oskan soome keelt. Pliiti kütan tulnukate lõbustamiseks sedapuhku käbidega. Nad on siin juba eiteamitmendat korda. Tekitavad marsruudikõhklusi infoga, et Säynämös saab duši alla.
Enne loojumist viskab päike mõned kiired läbi pilve lehvikusse nagu Vahitorni illustratsioonil.
Soomlased kisavad enne uinumist kaua oma telgis.
Lisa kommentaar