veel väiksem saar

Pidi tulema suures osas päike ja väheses pilv. Aga päikesepaiste see ei ole, mis ärgates vastu telki krabistab.
Õues on üks pilv tumedam kui teine. Õnneks on laavu, mille varjus hommikust süüa. Mõneks ajaks tuleb päike küll välja, aga siis sajab jälle. Sipelgaid ja sääski ei ole.
Loen ja ootan veidi, et ehk läheb paremaks. Iga sinise taevalapi järel tuleb uus vihmapilv. Ei ole teada, kas järgmises kohas on laavu.
Otsustan, et pakin nodi vihmapausi ajal kokku, lasen telgil kuivada kuni järgmise saju alguseni, siis kõik paati ja minekut. Mööda siniste märkidega tähistatud matkarada kulgeb üks uus soome perekond, kes arvab, et vihm jääbki sinna tiirutama. Toovad kaasa sääseparve.
Järgmist sadu aga ei tulegi. Selle asemel sõidavad suured suvised rünkpilved järjest laiemate vahedega üle taeva. Koorin riideid vähemaks.
Edasi on põnev. Peab olema kitsas läbipääs kahe saare vahelt. Mõnel kaardil on seal olnud maa, mõnel vesi, mõnel arusaamatut värvi kriips. On vesi. Mitte küll palju. Kobras on püüdnud sinna midagi ehitada.
Teisel pool on hoopis teine maailm, nagu oleks sisenenud mingisse salapaika. Tuuletu, päikeseline, suured kivid ja väiksed saared siin-seal. Pärastpoole tuleb tuul, tagant. Lükkab mind Syväniemi suunas. Päikese maksimaalseks ekspluateerimiseks installeerin kanuuninasse päikesepaneeli.
Juba kaugelt paistab sild ja siis laagriplatsi tähistav silt. Künka otsas on laud. Maaliline.
Maastikuluure näitab, et saar on asustatud. Püstitatud on telk, samasugune nagu Pitkäsaarel kohatud soome perekonnal. Teisel pool saart on veel üks telgilavats, eraldi lõkkease ja väike sild. Sealpool pole ka tuult, on vaikne ja soe. Sõuan teisele poole. See on siuke 50x30 meetrit saar.
Ankurdan kanuu, hakkan tühjaks kandma. Puu all sahistab keegi. Huu, saarel elab madu. Musta värvi, samasugune nagu Ahvenamaal nähtu. Ootan, kuniks peletis ennast uuesti päikese kätte kokku rullib ja pildistan üles. Peab nüüd hoolega jalge ette vaatama ja kõik kotisuud igaks juhuks veel tihedamalt kinni hoidma. Mine tea, mis reptiilil pähe võib tulla.
Püstitan telgi taas lavatsile. Kui vihma peaks sadama hakkama, on kindel kuiv küljealune. Ja ei ühtki puujuurikat ribides. Siis ujuma. Edasi on suvi. Lõunasnäkk sillal, raamatulugemine, pilvede pildistamine, sisalikuvaatlus. Uss paikneb kord siia, kord sinna. Tundub õnneks mind kartvat.
Hakin puitu ja ehitan soomlaste eeskujul söömiseks varjualuse, telkmantlist ja konksuga kummidest. Soomlased saabuvad, ongi needsamad, keda Pitkäsaarel nägin.
Mul on vaade päikesetõusu suunas, soomlastel loojangu. Loojuva päikese kiired päikese suunast vaadatuna on ka kenad. Korra ilmub vikerkaar, hiljem käib üle vihmasabin.
Lähen soomlaste poolele päikeseloojangut vaatama ja saan teada, et kohatud ussi nimi on kyykäärme ja see on mürgine. Meessoomlane omalt poolt on kempsus lõhkunud ära herilasepesa ja herilased vihaseks ajanud. Pardiema õpetab vastaskaldas poegi vett mööda jooksma.
Minu saarepoolel on naissoomlane kunagi näinud hüljest. Siin elutseb nimelt Saimaa hüljes, relikt jääajast või midagi. Ununes siia, kui teised merre läksid.
Leian kahe laagripaiga vahel kivi, kust paistab mõlemale poole: päikseloojang ja see, kuhu päike loojudes vaatab.
Üks kala hüppab korda viis veest välja nagu lutsukivi. Väiksed linnud lendavad piiksudes piki veepinda.
Soomlased lähevad vara magama ja jätavad mind muutuvat valgust vaatama, seltsiks vaikus ja sääsepirin. Plädina saatel hüppab üks kala uuesti veest välja ja nüüd on näha, et ta ei tee seda lihtsalt suurest rõõmust või spordiks, vaid teda jälitab vee all suur tume kogu, kes kala lõpuks ka kinni ampsab. Hüljes! Vau.
Päikeseloojangu pool on taevas ja vesi helesinine ja kollane, teisel pool täiesti lilla. Seda kõike ju üheks päevaks tulles ei näe.
Soomlastel tekib elevus. Telgis on ämblik.