Syväniemipäev

Lahes on soe ja vaikne. Vesi on madalam kui muudes kohtades ja kõik, mis vee all, hästi näha: puutüved, kivid, taimed. Teen kalda-äärsetest kividest korraks nudistiranna, hiljem söön veidi maad eemal kuumi vahvleid ja joon sooja vett peale.
Tagasi on vastutuul. Soomlaste lapsed asjatavad ujumispükstes sillal.
Ujun veelkord. Siis võrkkiigun raamatuga paar tundi. Olen ennast siin suutnud väga mõnusalt sisse seada: ühel pool lõkkease pingi kohale tõmmatud telkmantliga, mille kõrval kuivavad oksa küljes bikiinid ja rätik, teisel pool sillal laadimas päikesepatarei, otsapidi kaldal kanuu, selja taga telk. Lennuk sõidab täpselt nende kahe kõrge männi vahelt läbi, mille küljes ma võrkkiigega ripun. Ilmub tugev tuul.
Soomlased on vahepeal vaikselt lahkunud, võtan saare üle ja kolin õhtusöögiks künkal oleva laua taha. Teise lõkkeaseme juures tundub ka vähem tuult olevat. Laua tagant on kaunis vaade järvele, see on ka koht, kuhu päike kõige kauem ulatub.
Hommikused ja õhtused kohvi- või teetassiga istumised on väga mõnusad hetked matkapäevas, mil lihtsalt ringi vahtida ja ümbrust nautida. Telkimisplatsid on seni kõik olnud kenad, aga see siin on eriti tore saar.
Varasemad õhtud olen olnud t-särgi, dressipluusi, fliisi ja jopega, eile ilma jopeta, täna on ka fliisi jaoks liiga soe. Elu Soomes läheb paremaks.
Täna on olnud palju päikest ja seega on õhtul rohkem internetti (Syväniemi vanasõna). Eile oli ainult selle jagu, et mobiil-id pin2 kolm korda valesti sisestada ja endale viimaseks ööks dušialune reserveerida.
Tegelikult on neis päevades olnud mõttelagedal pilgul taevasse või vette vahtimist tunduvalt rohkem kui infotehnoloogiaga rähklemist. Ühtlasi olen täheldanud, et niimoodi ilma kindla sihtpunkti või marsruudita on meeleolu väga sõltuv ilmast.
Imestasin just, kuhu uss on jäänud, ja seal ta vingerdaski üle raja.