Hommikurutiin toimub sünkroonis eile saabunud kolme graatsiaga, aga
lahkun enne neid.
Korraks ilmneb päike, aga üldiselt on erinevas
tumedusastmes pilved. Tuul on vastu. Tugevalt.
Teen pausi Hirviniemi lõkkekohas. Leidub kaks noormeest, kes spiigivad inglist.
Edasi on kõvasti sahmimist ja sõudetrenažööri. Viiesaja meetri läbimiseks kulub oma pool tundi. Ja lõpuni on paar kilomeetrit. Kohati on tunne, et lihtsam oleks kaldal jalutada ja kanuud nööripidi järel vedada. Aga see oleks nõrkadele. Võitlen lõpuni ja saan seega ka tänase portsu kätekõverdusi tehtud.
Nodi auto peale, kanuu katusele. Sain selle iseseisvalt katuselt alla ja mõningase nügimise järel ka iseseisvalt tagasi. Jee. Kõrval askeldavad ema ja tütar, teevad ettevalmistusi kajakkidega veele minekuks. Ei torma appi.
Lõunapausi aeg on käes ja tahaks lausa kiirtoitu. Nestest saab kotletisaia ja kannus seisnud kohvi, soome-eri. Paar lauda eemal istuvad seda tüüpi vanamehed, kes meil kogunevad poe taga. Arutavad ilmaelu. Leti juurest hakkab kostma inglisekeelset seletamist. Vanamehed kommenteerivad midagi turistide kohta ja kleepuvad siis kambas vastu aknaklaasi, vaatamaks, kuidas turist autot tangib. Ja see siin ei ole India. Pealiskaudsel vaatlusel ei erine turistid soomlastest karvavõrdki.
Paar päeva tagasi bukkisin öömaja Savonlinna lähedal. Arvustusi ei olnud aega lugeda, valisin hinna ja suuruse järgi. Noh, et toetada soomlaste kodumajutusi. Noormehe, kes kohapeal asju korraldab, emakeel ei ole aga mitte soome keel, vaid tuntava "suure vennasrahva" aktsendiga. See on nüüd küll irooniline. Ka teised külastajad tunduvad olema ida poolt. Kui nii, siis nii. Õnneks ei sädele ega plingi toas midagi, seintel on kohalikust loodusest inspireeritud taiesed. Linad ja rätikud ei kuulu komplekti, hommikusöögist rääkimata. WiFi ei tööta. Dušš on õnneks olemas ja toimib, kuigi veetemperatuuri muuta ei saa. Täitsa tasuta saab lähiümbruse kaardi, millel on punktiiriga tähistatud tee pitsakohta.
Alustan järgmise raamatuga. Akna taga hakatakse muru niitma.
Jalutan pitsakohta äärelinna madalate majade vahel, igaühe juurde kuuluvad pügatud muru, hekk ja auto või kaks. Pitsakoht osutub putkaks. Ei kutsu sisse astuma. Lähen tagasi, guugeldan veidi ja sõidan Savonlinna keskele Majakka-nimelisse söömakohta. Saab küpsetatud rääbist. Muikku. Teine juurdeõpitud sõna on "kobras", majava. Kuidas on "kihulased", see jõudis juba meelest ära minna.
Teen pausi Hirviniemi lõkkekohas. Leidub kaks noormeest, kes spiigivad inglist.
Edasi on kõvasti sahmimist ja sõudetrenažööri. Viiesaja meetri läbimiseks kulub oma pool tundi. Ja lõpuni on paar kilomeetrit. Kohati on tunne, et lihtsam oleks kaldal jalutada ja kanuud nööripidi järel vedada. Aga see oleks nõrkadele. Võitlen lõpuni ja saan seega ka tänase portsu kätekõverdusi tehtud.
Nodi auto peale, kanuu katusele. Sain selle iseseisvalt katuselt alla ja mõningase nügimise järel ka iseseisvalt tagasi. Jee. Kõrval askeldavad ema ja tütar, teevad ettevalmistusi kajakkidega veele minekuks. Ei torma appi.
Lõunapausi aeg on käes ja tahaks lausa kiirtoitu. Nestest saab kotletisaia ja kannus seisnud kohvi, soome-eri. Paar lauda eemal istuvad seda tüüpi vanamehed, kes meil kogunevad poe taga. Arutavad ilmaelu. Leti juurest hakkab kostma inglisekeelset seletamist. Vanamehed kommenteerivad midagi turistide kohta ja kleepuvad siis kambas vastu aknaklaasi, vaatamaks, kuidas turist autot tangib. Ja see siin ei ole India. Pealiskaudsel vaatlusel ei erine turistid soomlastest karvavõrdki.
Paar päeva tagasi bukkisin öömaja Savonlinna lähedal. Arvustusi ei olnud aega lugeda, valisin hinna ja suuruse järgi. Noh, et toetada soomlaste kodumajutusi. Noormehe, kes kohapeal asju korraldab, emakeel ei ole aga mitte soome keel, vaid tuntava "suure vennasrahva" aktsendiga. See on nüüd küll irooniline. Ka teised külastajad tunduvad olema ida poolt. Kui nii, siis nii. Õnneks ei sädele ega plingi toas midagi, seintel on kohalikust loodusest inspireeritud taiesed. Linad ja rätikud ei kuulu komplekti, hommikusöögist rääkimata. WiFi ei tööta. Dušš on õnneks olemas ja toimib, kuigi veetemperatuuri muuta ei saa. Täitsa tasuta saab lähiümbruse kaardi, millel on punktiiriga tähistatud tee pitsakohta.
Alustan järgmise raamatuga. Akna taga hakatakse muru niitma.
Jalutan pitsakohta äärelinna madalate majade vahel, igaühe juurde kuuluvad pügatud muru, hekk ja auto või kaks. Pitsakoht osutub putkaks. Ei kutsu sisse astuma. Lähen tagasi, guugeldan veidi ja sõidan Savonlinna keskele Majakka-nimelisse söömakohta. Saab küpsetatud rääbist. Muikku. Teine juurdeõpitud sõna on "kobras", majava. Kuidas on "kihulased", see jõudis juba meelest ära minna.
Lisa kommentaar