Öösel saadab tähelepanelik blogilugeja Tallinna lähistelt info, et "kyykäärme" on rästik. Vahi raibet. Meil on ta roheline.
Hommikul
heliseb äratuskell, teadustamaks päikesetõusu. Pistan pea telgiuksest
välja. Tõuseb. Ei midagi nii erilist, et peaks soojast magamiskotist
välja ronima. Asi seegi. Eelmistel hommikutel ei ole ma kella
kinnivajutamisest kaugemale jõudnud.
Mõningase kahetsustundega lahkun Syväniemilt. Tõuseb tuul. Esimene pool teest on paras võitlus vastutuule ja külglainega. GPSi patareid saavad tühjaks. Oligi juba aeg. Ilmneb, et kaasasolevad kaks lisapaari on ka tühjad. Ettevalmistav tegevus jätab selgelt soovida. Panen ühe komplekti päikesepatarei külge laadima ja purjetan edasi mälu järgi. See pole keeruline, aga teepikkust oleks huvi pärast tahtnud teada.
Näen kahte kanuutajat ja ühte kajakkijat. Viimane näeb välja nagu Martti Kalda noorem ja kõhnem versioon. A eks ta nooremana oligi kõhnem.
Põikan sisse kohta, kus soome perekonna juhatuste järgi peab olema tore kanal. Ongi. Natuke aega on nagu jõgi, tuul lükkab takka. Teisel pool on vaikne laht suurte kividega. Pean piknikku.
Tagasi väljas, on tuul pööranud selliseks, et puhub nüüd diagonaalis tagant. Mis on tunduvalt meeldivam kui ennistine diagonaalis vastu. Siis on tuul vastu ja lained tagant, mingi omapärane soome süsteem.
Kanuutades on positiivne see, et varbad ei lähe villi. Ainult pöidlad.
Vasakule jääb nüüd kõrge kaljusein, mille küljes seisavad arusaamatu meetodiga männid. Sein ise on täis jälgi, mille on jätnud vesi, sammal ja aeg. Nagu sõidaks läbi kunstinäituse.
Paistabki Vaajasalo kõrge kaljunukk. Silla juures pole kanuud kuhugi kinnitada, aga teisel pool kaljunukki on madal laht, mille kõrval ka kolmest kõige korralikum telkimislavats. Sõidan sinna. Üks lavats on kaljunuki otsas. Hea vaatega koht, aga magades pole üldiselt vahet. Seal võib niisama vaadet vahtimas käia.
Nagu ilmateates lubatud, tõmbab pilve. Ilm. Alustan uut raamatut. Eestlaste palverännakutest. Mitte religioossest huvist, aga kaheksast rännakust ühel olen ise ka jupiti kaasas käinud ja teist veidi toetanud. Ikka ja jälle tuleb raamat kõrvale panna, et vaadata üle pea venivaid eri värvi ja suurusega pilvi. Siin pole mingit pühapaika, on lihtsalt ilus. Aeg-ajalt kukub miski kõva plärtsatusega vette. Täna peaks kraadide järgi olema kõige soojem päev, aga kuna nüüd on pilves ja tuuline, siis tundub jahe.
Ka selles laagripaigas on igal sammul jalus olevaid kive kasutatud ära lõkkeaseme disainimisel. See on tore, kuidas nad oma kividega koos elavad. Laagripaigad on kõik olnud lahedad, aga kuivkempsude tualettpaberiga varustamises teeb RMK Metsähallitusele pika puuga ära.
Korraks tuleb päike ja lööb vee jälle sädelust täis. Tundub, et olen omandanud tiibetlase päevituse (saada pruuniks, teiseks juuliks). Tõmban võrkkiige üles ja kolin sinna. Ja lagistan valjult Kadri Raudsepa Khardongi kloostris käimise kirjeldust lugedes. Tõepoolest, ole sa Soomes või Tiibetis, ikka on peamine mure, mida süüa ja kuidas end kasida. Martti kirjeldab muuhulgas 2005. aasta Indiareisil nähtut, mille käigus ta juhtumisi õpetas mulle, kuidas Aasias reisida ja kus sain tuttavaks Andrusega, kes õpetas mind kanuuga sõitma. Ja siin ma nüüd siis olen. Väga jabur.
Vahelduseks uitan ringi, istun kivil ja kuulan, kuidas loodus oma hääli teeb. Kivi õõtsub. Pärast nädalajagu kanuus ja võrkkiiges vedelemist ongi vist pärast paar päeva veel kiiga-kaaga.
Tekib tibutus, kolin telki. Eesti moslemi Aivari pajatust Mekas käimisest alustan lootusrikkalt ja põnevusega, aga pettun kiiresti. Tegemist on kogumiku kaheldamatult kõige nõrgema tekstiga, seda nii kirjanduslikult kui ka sisuliselt. Seda hoolimata asjaolust, et autor on kohusetundlikult üles märkinud kõik korrad, kui "palvet tehti" või ta magama läks. Aga mida ikka tahta inimesest, kelle hobiks on kultuur.
Kõik on vaikseks jäänud, ainult üks lind piiksub kuskil. Kirjusid pilvi on igas suunas topelt.
Hakkab kostma mingi kisa. Esiti kahtlustan teisi lähedasi laagriplatse, aga kisa läheneb. Saabuvad kolm soomlannat kajakkidel. Ka nende jaoks on silla juures liiga kivine. Nähes mind pingil istumas ilma ühegi sõiduvahendita vaateulatuses küsivad nad imestunult, millega tulin. Juhatan neile tagaukse kätte. Jäävad päris pikalt kadunuks, sahistavad kõrkjates ja toovad kuuldavale elevandi pasundamist meenutavaid helisid. Neil täna esimene päev. Röhitsevad täitsa vabalt ja arutavad, kellel kui palju viina kaasas on. Eemaldun telki. Põhjuseks siiski mitte uustulnukad, vaid äkitselt saabunud sääsed ja tihe parv kihulasi, kelle seltskond on röhitsevate soome naiste omast ebameeldivam.
Mõningase kahetsustundega lahkun Syväniemilt. Tõuseb tuul. Esimene pool teest on paras võitlus vastutuule ja külglainega. GPSi patareid saavad tühjaks. Oligi juba aeg. Ilmneb, et kaasasolevad kaks lisapaari on ka tühjad. Ettevalmistav tegevus jätab selgelt soovida. Panen ühe komplekti päikesepatarei külge laadima ja purjetan edasi mälu järgi. See pole keeruline, aga teepikkust oleks huvi pärast tahtnud teada.
Näen kahte kanuutajat ja ühte kajakkijat. Viimane näeb välja nagu Martti Kalda noorem ja kõhnem versioon. A eks ta nooremana oligi kõhnem.
Põikan sisse kohta, kus soome perekonna juhatuste järgi peab olema tore kanal. Ongi. Natuke aega on nagu jõgi, tuul lükkab takka. Teisel pool on vaikne laht suurte kividega. Pean piknikku.
Tagasi väljas, on tuul pööranud selliseks, et puhub nüüd diagonaalis tagant. Mis on tunduvalt meeldivam kui ennistine diagonaalis vastu. Siis on tuul vastu ja lained tagant, mingi omapärane soome süsteem.
Kanuutades on positiivne see, et varbad ei lähe villi. Ainult pöidlad.
Vasakule jääb nüüd kõrge kaljusein, mille küljes seisavad arusaamatu meetodiga männid. Sein ise on täis jälgi, mille on jätnud vesi, sammal ja aeg. Nagu sõidaks läbi kunstinäituse.
Paistabki Vaajasalo kõrge kaljunukk. Silla juures pole kanuud kuhugi kinnitada, aga teisel pool kaljunukki on madal laht, mille kõrval ka kolmest kõige korralikum telkimislavats. Sõidan sinna. Üks lavats on kaljunuki otsas. Hea vaatega koht, aga magades pole üldiselt vahet. Seal võib niisama vaadet vahtimas käia.
Nagu ilmateates lubatud, tõmbab pilve. Ilm. Alustan uut raamatut. Eestlaste palverännakutest. Mitte religioossest huvist, aga kaheksast rännakust ühel olen ise ka jupiti kaasas käinud ja teist veidi toetanud. Ikka ja jälle tuleb raamat kõrvale panna, et vaadata üle pea venivaid eri värvi ja suurusega pilvi. Siin pole mingit pühapaika, on lihtsalt ilus. Aeg-ajalt kukub miski kõva plärtsatusega vette. Täna peaks kraadide järgi olema kõige soojem päev, aga kuna nüüd on pilves ja tuuline, siis tundub jahe.
Ka selles laagripaigas on igal sammul jalus olevaid kive kasutatud ära lõkkeaseme disainimisel. See on tore, kuidas nad oma kividega koos elavad. Laagripaigad on kõik olnud lahedad, aga kuivkempsude tualettpaberiga varustamises teeb RMK Metsähallitusele pika puuga ära.
Korraks tuleb päike ja lööb vee jälle sädelust täis. Tundub, et olen omandanud tiibetlase päevituse (saada pruuniks, teiseks juuliks). Tõmban võrkkiige üles ja kolin sinna. Ja lagistan valjult Kadri Raudsepa Khardongi kloostris käimise kirjeldust lugedes. Tõepoolest, ole sa Soomes või Tiibetis, ikka on peamine mure, mida süüa ja kuidas end kasida. Martti kirjeldab muuhulgas 2005. aasta Indiareisil nähtut, mille käigus ta juhtumisi õpetas mulle, kuidas Aasias reisida ja kus sain tuttavaks Andrusega, kes õpetas mind kanuuga sõitma. Ja siin ma nüüd siis olen. Väga jabur.
Vahelduseks uitan ringi, istun kivil ja kuulan, kuidas loodus oma hääli teeb. Kivi õõtsub. Pärast nädalajagu kanuus ja võrkkiiges vedelemist ongi vist pärast paar päeva veel kiiga-kaaga.
Tekib tibutus, kolin telki. Eesti moslemi Aivari pajatust Mekas käimisest alustan lootusrikkalt ja põnevusega, aga pettun kiiresti. Tegemist on kogumiku kaheldamatult kõige nõrgema tekstiga, seda nii kirjanduslikult kui ka sisuliselt. Seda hoolimata asjaolust, et autor on kohusetundlikult üles märkinud kõik korrad, kui "palvet tehti" või ta magama läks. Aga mida ikka tahta inimesest, kelle hobiks on kultuur.
Kõik on vaikseks jäänud, ainult üks lind piiksub kuskil. Kirjusid pilvi on igas suunas topelt.
Hakkab kostma mingi kisa. Esiti kahtlustan teisi lähedasi laagriplatse, aga kisa läheneb. Saabuvad kolm soomlannat kajakkidel. Ka nende jaoks on silla juures liiga kivine. Nähes mind pingil istumas ilma ühegi sõiduvahendita vaateulatuses küsivad nad imestunult, millega tulin. Juhatan neile tagaukse kätte. Jäävad päris pikalt kadunuks, sahistavad kõrkjates ja toovad kuuldavale elevandi pasundamist meenutavaid helisid. Neil täna esimene päev. Röhitsevad täitsa vabalt ja arutavad, kellel kui palju viina kaasas on. Eemaldun telki. Põhjuseks siiski mitte uustulnukad, vaid äkitselt saabunud sääsed ja tihe parv kihulasi, kelle seltskond on röhitsevate soome naiste omast ebameeldivam.
Lisa kommentaar