Juba esmaspäeval ubime Matiga kanuu talli pööningult alla, harjame
sõrmejämedused ämblikuvõrgud maha ja installeerime autokatusele. Kanuu
siis, mitte ämblikuvõrgud.
Jaaniööl saab päikesetõusu valvatud, kas
päike tõuseb, sellest ei saa aru, aga valgemaks läheb küll. Kui enamus
teemasid alates tehisintellektist kuni militaarväljaõppeni on
ammendatud, otsustan enne magamist sadamasse startida.
Maanteele jõudes tekib katusele trummipõrin. Trumm on tore pill, aga vaimse tervise huvides on ilmselt põrin maha võtta. Teisel katsel saan põristajale jälile - me Matiga unustasime vibratsioonifaktori. Kõrvaldan põrina.
Eesti on täkitud lippude ja suitsevate lõkkejäänustega. Kiirus on katuseraami manuaali kohaselt 80 km/h, aga mitte seepärast, et kanuu on peas, vaid selle tõttu, et tee meenutab suuresti jõge ja õhk on nii tihe, et klaasipuhastajad sellesse vaevu mingi nähtavuse moodustavad. Suur kiirus oleks võrrand kahe tundmatuga: vesiliug ja puri. Pärast Vägevat läheb veidi heledamaks ja on näha, kuhu tee viib. Mõneks ajaks.
Külastan Statoili, et soetada Küllile antud sularaha asemele uus. Jätan kaardi automaati. Selleks ajaks kui teenindaja vorstisaia valmis saab, on automaat kaardi alla neelanud. Neetud. Söön saia, joon kohvi ja tellin omale uue kaardi. Õnneks on Sveedpank varasemalt käitunud nii, et ma ei oleks ainult ühe panga klient.
Veidi ringipakkimist kodus ja sadamasse uinakule.
Sadam. Tukun kaks tundi. Siis süvenen tuleviku füüsikasse (Michio Kaku, Physics of the Future). Hakkab sadama.
GPS ei juhatagi mind Kirkkoranta Peterburi kaudu, vaid palub praamile sõita. Nutikas.
Tallinki snäkibaaris on üks kuri ja üks lahke teenindaja. Polegi kurja teenindust ammu kohanud. Unine mina vahib seda nõutult ja teeskleb, et ei saa soome keelest aru. Sest matkariietes inimene on mõistagi soomlane, isegi kui tal on sini-must-valge embleem õla küljes.
Jätkan tehisintellekti teemadel. Teadlased tahavad võtta ära mu privaatsuse, reiside planeerimise ja vananemise rõõmu, mis siis, et parema tervishoiu ja ohutuma autosõidu vastu saab. Hirmus.
Soomes on tipptund, vihm, sinine taevas, päike ja jalgratturid. Maantee kõrval õitsevad lupiinid. Kilomeetrite kaupa. Tee kõrval pakutakse ka kohvi, rosinaid šokolaadis ja Soome tomateid.
Mida edasi, seda rohkem hakkab puude vahelt sädelema peegelvett ja soomlased keeravad üksteise järel metsa.
Kirkkoranta paadisild leidub üsna lihtsalt, on varustatud lõkkeaseme, katusega laua, puukuuri ja tualetiga. Hulk kanuusid, kajakke ja paate vedeleb ka ümberringi. Päike kipub alla langema, miska jään paikseks. Panen telgi üles ja paja tulele. Uus pliit ei lähe tuliseks. Linnud kilkavad piki järve edasi-tagasi. Üks sääsk. Vaikne laineloks. Muud midagi.
Maanteele jõudes tekib katusele trummipõrin. Trumm on tore pill, aga vaimse tervise huvides on ilmselt põrin maha võtta. Teisel katsel saan põristajale jälile - me Matiga unustasime vibratsioonifaktori. Kõrvaldan põrina.
Eesti on täkitud lippude ja suitsevate lõkkejäänustega. Kiirus on katuseraami manuaali kohaselt 80 km/h, aga mitte seepärast, et kanuu on peas, vaid selle tõttu, et tee meenutab suuresti jõge ja õhk on nii tihe, et klaasipuhastajad sellesse vaevu mingi nähtavuse moodustavad. Suur kiirus oleks võrrand kahe tundmatuga: vesiliug ja puri. Pärast Vägevat läheb veidi heledamaks ja on näha, kuhu tee viib. Mõneks ajaks.
Külastan Statoili, et soetada Küllile antud sularaha asemele uus. Jätan kaardi automaati. Selleks ajaks kui teenindaja vorstisaia valmis saab, on automaat kaardi alla neelanud. Neetud. Söön saia, joon kohvi ja tellin omale uue kaardi. Õnneks on Sveedpank varasemalt käitunud nii, et ma ei oleks ainult ühe panga klient.
Veidi ringipakkimist kodus ja sadamasse uinakule.
Sadam. Tukun kaks tundi. Siis süvenen tuleviku füüsikasse (Michio Kaku, Physics of the Future). Hakkab sadama.
GPS ei juhatagi mind Kirkkoranta Peterburi kaudu, vaid palub praamile sõita. Nutikas.
Tallinki snäkibaaris on üks kuri ja üks lahke teenindaja. Polegi kurja teenindust ammu kohanud. Unine mina vahib seda nõutult ja teeskleb, et ei saa soome keelest aru. Sest matkariietes inimene on mõistagi soomlane, isegi kui tal on sini-must-valge embleem õla küljes.
Jätkan tehisintellekti teemadel. Teadlased tahavad võtta ära mu privaatsuse, reiside planeerimise ja vananemise rõõmu, mis siis, et parema tervishoiu ja ohutuma autosõidu vastu saab. Hirmus.
Soomes on tipptund, vihm, sinine taevas, päike ja jalgratturid. Maantee kõrval õitsevad lupiinid. Kilomeetrite kaupa. Tee kõrval pakutakse ka kohvi, rosinaid šokolaadis ja Soome tomateid.
Mida edasi, seda rohkem hakkab puude vahelt sädelema peegelvett ja soomlased keeravad üksteise järel metsa.
Kirkkoranta paadisild leidub üsna lihtsalt, on varustatud lõkkeaseme, katusega laua, puukuuri ja tualetiga. Hulk kanuusid, kajakke ja paate vedeleb ka ümberringi. Päike kipub alla langema, miska jään paikseks. Panen telgi üles ja paja tulele. Uus pliit ei lähe tuliseks. Linnud kilkavad piki järve edasi-tagasi. Üks sääsk. Vaikne laineloks. Muud midagi.
Lisa kommentaar