laevasõit

Üllatuslikult pakuvad nad täpselt sama toitu ka hommikusöögiks. Seega ei mingit hommik läbi pannkooke teha väntavat meest enam. Kohvi jaoks on papptops. Huvitav, miks on taldrikud ja noad-kahvlid päris? Kohvi jagamiseks üks automaat, mille taga pidevalt keskmiselt 6-inimeseline järjekord, ja kõik muud kohvi müügipunktid on hommikul suletud. Ainus, mis teha annab, on papptops kaasa võtta, et seda järgmisel hommikul taas kasutada.

Päeva täidab Peter Freucheni „Minu Gröönimaa noorus“, milles on arvestatav kogus huumorit ja millest selgub ka, et taanlastel õnnestus kuni 20. sajandini säilitada seda avatud meelt, mida inglastest kolonistidel Indias jätkus vaevalt 19. sajandi alguseni. Sellele on eelnenud Snorri Sturlsoni „The Prose Edda“ (proosa-Edda), mille soorollid näevad ette, et kui isane jumal ise üleskeeratud tüli käigus kellegi ilma arusaadava põhjuseta maha lööb, on see suur kangelastegu. Mida teevad jumalannad? Ah, maa viljakaks ja muud tühja-tähja.

Kajutis on külmkapp, millel silt, millise hinna eest saab soetada alkoholiga või alkoholita minibaari. Mul on õnneks oma minibaar kaasas, koosnedes kahest banaanist, õunast, pirnist ja järelejäänud leivast ja juustust. Õhtusöögiks suundun siiski peenemasse restorani, kus hakatuseks lõhun oma Viljandi kampsuni hõlmaga leivataldriku ja lõikan selle kilde korjates sõrme lõhki. See juhtub veel enne, kui selgub, et ekstra laeva tarbeks pruulitav fääri õlu paikneb kolmveerandliitrises pudelis. Mikroskoopiliste portsude põhjal otsustades ei ole põhiroa juurde toodava kartulikausi juures ilmselt arvestatud, kui suure hulga sellest suudab süüa töötu igavene üliõpilane. Kuu teeb sedapuhku veepinnale laia triibu, mis ulatub horisondilt täpselt minuni.