Nolsoy

Nolsoy ehk nõelasaar paistab mulle otse aknasse. Või siis ei paista, oleneb pilvede kogusest ja tihedusest. Sinna lähengi. Saar on paigutatud selliselt, et see kaitseb pealinna idatuulte eest. Nolsoyl saab jalutada lõunapoolse Borðani majakani, mis Fääri kirjaniku William Heineseni sõnul asub maailma lõpus.

Sadamas on silt atlandi tormipääsu pildi ja hoiatusega mitte prügistada. Selgitus on ka: prügi reostab loodust ja toidab rotte, kes on lindudele suurim oht saarel. Tormipääsusid pesitseb siin hooajal ilmatu hulk. Inimesele tuleb ju ikka selgitada, miks on targem mitte lahjendada prügi, seda enda ümber laiali loopides (vt Jaapan ja radioaktiivsed jäätmed). Prügi kohtab siin üldiselt vähe. Ilmselt seepärast, et turiste on ka vähe, kuigi kui kohalik autoakna lahti unustab, tuleb sealt välja mõni koni. Eelmise aasta aprillis olid Fääri saared hoolduseks suletud. Külla võisid tulla ainult need, kes olid nõus koristustöödes kaasa lööma. Väga kaval liigutus.

Täna pole aga näha ei tormipääsusid, rotte ega turiste. Pole isegi tuult. On ainult lume alla vaikseks tardunud hein, nõlvadel turnivad lambad ja kõrvulukustav vaikus. Majakas, kui ükskord selleni jõuan, kiiskab päikeses säravvalgelt.

Rajaga ühele poole saanud, kondan natuke küla pidi ja loen siis sadamahoones raamatut, kuni praam ette antakse. Tórshavni tänavad on libedad ja enamasti viltu.

Sain läbi fäärikeelse raamatu, mis tegeleb väga põneva probleemipuntraga. Oma põhiseaduse väljatöötamise taustal hargneb kalakvootide konflikt. Fääri oma põhiseadus aga on taanlaste hinnangul juba olemuselt Taani põhiseadusega vastuolus ja tähendaks ühisriigist väljumist. Ühisest perest väljaastumine mõjutaks muidugi oluliselt Fääride sotsiaal- ja hariduselu. Kalakvoote peavad fäärlased kauplema venelaste ja norrakatega ning kui Norra erimeelsuste tõttu fääri laeva kinni peab, ei ole nad nõus selle vabastamise tingimuste üle fäärlastega rääkima. Välispoliitika on ametlikult Kopenhaageni rida. Taanlastel on aga muid ja endi meelest tähtsamaid asju norrakatega ajada enne laeva üle tülitsema asumist. Suure kalatööstuse pankrot omakorda mõjutab kogu saareriiki. Taanlaste reaktsioon raamatu lõpus ei ole väga usutav, aga lugemine on sellegipoolest huvitav.

Täiesti päriselust maha kirjutatud raamat ei ole, aga tugev seos on küll. Põhiseaduse referendum oli plaanis, kuid lükati vaikselt edasi. Kalasõda oli. Fääri saared jäid heeringapüügil kliimamuutuse ja poliitiliste mängude vahele. Kliimamuutus on toonud Fääri vetesse senisest rohkem heeringat (soojem -> fütoplankton -> zooplankton -> heeringas). Kalapüügil on raske heeringat muust saagist eraldada ja fääri seadused ei luba midagi merre tagasi visata. Kõik kalad loetakse üle ja lähevad kvoodiarvestusse. Kui kvoot on täis, ei saa sel hooajal edasi püüda ei heeringakalurid ega teised (sest heeringas tuleks ju kaasa). Fäärlased suurendasid ühepoolselt kvooti, EL seepeale asus boikoteerima Fääri kala ja laevu, kuid kala olid nõus ostma venelased. Venelased sellepärast, et Ukraina sõja sanktsioonide tõttu boikoteeris Venemaa ELi, Islandi ja Norra tooteid, aga Fäärid teatasid, et kuna välispoliitika üle otsustab Kopenhagen ja nende arvamust keegi ei küsi, siis neil seda pole. Nemad räägivad ainult kalast. Pärast suudeti ELiga kokku leppida. 95% Fääride ekspordist on kala.