Oyndarfjørður-Elduvík ja tagasi

See kulgeb siinsamas Eysturoyl ühe kõrvalise poolsaarenuki peal Oyndarfjørðurist Elduvíki. Ja tagasi. See, kes on salvestanud internetti GPSi jälje, on tallunud üle karjamaa, ja mina tema järel. Tagasiteel kulgen viksilt rajal, mis on hästi tähistatud, kui algus välja arvata. Minnes ei ütle keegi, et tuleb paremale keerata. Pealegi püüan vabaneda koerast, kes mulle järjekindlalt kollast mänguasja toob ja nõuab, et ma seda viskaks. Viskan hästi kaugele, aga ta leiab mu alati üles, kuniks tuleb omanik ja korra majja lööb.

Rada läheb natuke üles ja siis Fääride kohta üsna rõhtsalt ümber mäe teisele poole. Kalsoy paistab hädavaevu vihmapilvest. Või on see lumi. All vahutab meri, seintel on mõned lambad. Elduvíkis jääb vihm järele ega saja mul tagasiteel näkku nagu olin kartnud. Kaitseprillid unustab professor ju järjekindlalt autosse.

Elduvík on üks Fääride vanemaid külasid. Leian nurga tagant sadama ja nurga eest ühe mõõdukalt hämmastunud vanamehe. Üksikud turistid, keda siin olen märganud, on imelikult puhtad. Ei tea, millega nad küll tegelevad. Ma olen pidevalt üle kere sopane, sest rajal lirtsuvad vesi, muda ja lambasõnnik.

Slættaratindur on juba poolest saadik lumine. Ilmselt ei ole mõistlik sinna sel hooajal kelgutama minna.

Sõidan korra Toftirisse, kus on kudujate esinduspood. Esemed on küll saatanast, aga sõrmi ja varbaid soojendavad tarvikud kuluvad alati ära. Ühte kindasõrme ongi just auk kulunud.