saabumine Kalsoyle

Kalsoyl on neli küla. Praam randub Syðradaluris ehk lõunakülas. Paadimaja on kohe vasakul, aga see pidi mind ootama alles pärast keskpäeva, seni tuleb millegagi aega tappa. Selleks sobib hästi Mikladaluris hülgenaise kuju vaatamine.

Kalsoy hüüdnimi on „flööt“, sest saar on pikk ja kitsas ning tee kulgeb valdavalt tunnelis. Tunnel on ka kitsas. Kaks korda saab vahepeal mäe seest nina välja pista ja iga kord on õues erinev ilm.

Mikladalur on praamipeatusest arvates ülejärgmine küla. Kópakonan ehk hüljesnaine on kaldakivil seisev skulptuur, illustreerimaks legendi, kus egoistlik kalamees libahüljese naha sisse vehkis, et toda endaga abielluma sundida. Lõpuks läks kõik muidugi ettearvatud rada, naine sai naha tagasi ja pages merre. Hiljem nottisid külamehed parve hülgeid, mispeale inimestega palju õnnetusi juhtuma hakkas.

Kujul lööb laine laksudes üle pea ja vahutav meri vastu kaljusid peksmas on hoopis põnevam vaatepilt kui kunstiteos. Mikladalur on selline küla, kus on mitu tänavat ja kannatab isegi jalutada. Kiriku ukse juures on silt telefoninumbriga, millel helistades sisse pääseb. Sees on aga näha askeldavat meest ja ma ei hakka helistamisega vaeva nägema. Ta imeb aknalaudadelt tolmu. Kõik on väga puhas, koristaja on sokkides. Jätan siis ka oma jalanõud ukse juurde. Kogu minu fääri keele tagavara kasutades paneme ühiselt paika minu geograafilise päritolu ja selle, mida ma seal asjatan. Keeleõppele tuleb alati kasuks, kui inimesed inglise keelt ei räägi.

Kell on vahepeal üle kaheteistkümne läinud, sõidan tagasi Syðradalurisse. Võti on ukse taga õuetule peal nagu lubati. Pisike värskelt renoveeritud maja, terve merepoolne külg on suur aken. Kasutan siin valdavalt Airbnb teenuseid, sest neid on rohkemates kohtades kui hotelle ja lisaks on võimalik leida sõbralikumaid hindu.

Üle vee tehakse vikerkaar, üks ots on siinsamas sillal. Tuleb meelde, et kahte otsa pidi maasse torgatud vikerkaar oli lisaks lumele midagi, mida brasiillane siin esmakordselt nägi. Vaesed brasiillased.

Kasutamaks ilusat valgust ja suhteliselt kuiva ilma jalutan mööda mereäärt majakani, siis mööda lambaaedu mäest üles ja ringiga külasse. Külade teadetetahvlitele on kinnitatud hoiatusi, et algava kütteperioodil tulega ettevaatlik oldaks. Vanamees pühib tänavat. Siin elab praegu ainult üks perekond, neli inimest. Seda saan mõni aeg hiljem teada all sadamas, kus kohtun lumesahajuhiga, kes oli minuga samal praamil. Sahk on korda tehtud ja talveks valmis. Sahamees räägib inglise keelt ja pärib hoolega turisti elu ja tegemiste järele. Brasiillase sõnul pidid kohalikud turiste mitte sallima ja lausa kartma. Ma pole küll märganud, et keegi mind kardaks. Selle asemel tervitavad külatänaval vastu tulles sõbralikult.

Lösutan diivanil ja vahin mõttelagedal pilgul aknast välja. Suur hulk inimesi ilmselt harrastab sedasama teleka ees. Aga milleks siin telekas. Ennist vaiksel veel on hakanud jooksma jänesed.