matk Skarði

Juhtub nii, et brasiillane kutsub ennast minuga matkale.
Tal vaesekesel pole autot ja ta ei tea radu. Aga muidu kõva matkaja. Kõigepealt laseb ennast veerand tundi oodata. Vihmavahe laseb ennast ka oodata, seega pole viga.
Sõidame naabersaarele Kunoyle, et Haraldssundist Skarði jalutada. See, mis mul eile tegemata jäi. Rada on mudane ja ristub keskmiselt iga kümne meetri tagant mõne kosega. Kosed on vihmast kõvasti julgustust saanud, mägepidi lehviks justkui pitsiribad alla. Vihm jääb õnneks varsti järgi ja mäeküljele langevad päikesekiired. Vikerkaar tekib algul ühte ja siis teise ilmakaarde. Fääridele eriomane mahe valgus on igas suunas. Mõnest kosest üle saamisega on tükk tegemist, tuleb mööda nõlva ülespoole ronida, lambaaedu ületada ja paremat kohta otsida. Allapoole ei ole mõistlik ronida. Seal on meri ja lained löövad kolakaga vastu seina. Mäel elab üks laiguline hobune ja neli hane.
Ühe eriti vihase veenire juures jääb brasiillane maha. Lisaks sellele, et ta jope ei pea vett, on tal ka varbad märjad ja ta ei taha ennast veel märjemaks teha. Mõistlik. Edasi on voolavat vett mõnevõrra vähem, aga lained see-eest tugevamad. Kuni üks massiivne kosk ka mul hoo maha võtab. Võib-olla saaks isegi üle, aga Fääri saartel jäävad ilmselt ellu mitte kõige tugevamad, vaid kõige aremad. Skarð on kohe nurga taga, umbes pool kilomeetrit veel. Viimane mäekumerus on aga ka ähvardavalt järsk ja mul on natuke hea meel, et ma seda kaks korda läbima ei pea. Pean kose juures pikniku ja teen näo, et see oligi sihtpunkt.
Küla, mis peaaegu paistab, jäeti maha 1919. aasta talvel, pärast seda kui päev enne jõulu 1913 said küla mehed korraga merel hukka. Järele jäid ainult naised, lapsed, üks 14-aastane noormees ja üks vanamees.
Tagasitee tundub kiirem ja turvalisem. Haraldssundis hakkab sadama ja brasiillast pole kusagil näha. Ega ta ju ei öelnud ka, mis tal plaanis on, minust jäi ta mäest üles ronima. Autosse pole ühtegi sõnumit jäetud. Oleks võinud. Ma ei tea ta nime ega telefoninumbrit. Meil mõlemal on internet wifi levialas. Viimase värava küljes tilpnevas nööris oli vist küll teistsugune sõlm kui see, mille me rajale minnes tegime, aga ma pole kindel. Ootan natuke nõutult, siis võtan koti selga ja lähen tagasi. Saabub madal vihmapilv, ilm läheb pimedaks ja tagasi väga ka ei tahaks minna. Mis otsimisrühm ma seal üksi oleks nagunii. Küsin sadamas tolgendavatelt poistelt, kas nad on näinud kedagi rada mööda tulemas. Kõigepealt on nad näinud mind ja siis vist ka ühte meest Klaksvíki suunas jalutamas. Lepime kokku, et see oli brasiillane, ja sõidan koju ära.
Eelmine
vihm Kunoyl
Järgmine
saabumine Kalsoyle

Lisa kommentaar

Email again: