Hommikul tuleb helistada ühel numbril ja kanda ette soovist Fugloyle minna.
Numbril teatakse, kummale poole saart praam randub. Randub kaugemale poole.
Meri on muidu rahulik, ainult vastu kaid põtkib sellise hooga, et veepritsmed mitme meetri kõrgusele hüppavad. Praam läheneb, vikerkaar otsapidi hambus. Polegi enne näinud vikerkaart, mis on suurem kui poolring. Jätkub vees ja otsad saavad kail peaaegu kokku. Laevamehed on mind nähes rõõmsad ja tulevad uurima, kuidas saarel on ja kas ma ka inimesi näinud olen.
Lähen maha Kirkjas, sest sealt tuleb üks vanamees peale ja praam ei pea siis minu pärast ümber nurga Hattarviki sõitma. Fugloyl ehk linnusaarel ongi kaks küla: Kirkja (kirik) ja Hattarvik. Nende vahel on tee, mis nüüd sai gps-ga üle mõõdetud. Veidi üle kuue kilomeetri. Rohkem teid pole. Linde praegu ka eriti pole, ainult kajakad, varesed ja kuldnokad. Päike paistab ja joonistab maha varjusid. Merel liiguvad vihmalaigud. Tee kohal on üks geopeituse aare.
Hattarvikis on näha paari inimest, väga roostes Toyotat ja hanesid. Kui kõik muud uksed on neil lahti, siis kirikud on kõvasti kinni. Hattarviki kirikus pidi olema moodne mitmeosaline altarimaal ja Kirkjas Jeesus Joosepson siinsamas saarte vahel vee peal kõndimas. Peab nüüd internetist järgi vaatama. Pean lühikese pikniku ja jalutan sama teed pidi tagasi. Või tegelikult mitte täpselt sama teed. Võimatu on seista vastu kiusatusele korraks mäe otsa ronida. Kui on juba ronitav mägi nii lähedal, tara pole ees ega kedagi nägemas. Suurte saarte poolt vaatavad vastu tumedad pilved.
Loen veidi kai peal raamatut ja loodan, et laevamehed ei unusta mulle järgi tulla. Pärastlõunane praam sõidab ainult siis, kui keegi selle tellib. Praam tuleb, sellega tuleb isegi reisijaid ja trobikond suuri rohelisi plastkonteinereid. Pimeduse hakul olen Svínoyl tagasi, mille kohta üks laevamees tunnustavalt märgib, et küll ma alles oskan elada. Ega siin seasaarel elamises midagi keerulist ei olegi.
Meri on muidu rahulik, ainult vastu kaid põtkib sellise hooga, et veepritsmed mitme meetri kõrgusele hüppavad. Praam läheneb, vikerkaar otsapidi hambus. Polegi enne näinud vikerkaart, mis on suurem kui poolring. Jätkub vees ja otsad saavad kail peaaegu kokku. Laevamehed on mind nähes rõõmsad ja tulevad uurima, kuidas saarel on ja kas ma ka inimesi näinud olen.
Lähen maha Kirkjas, sest sealt tuleb üks vanamees peale ja praam ei pea siis minu pärast ümber nurga Hattarviki sõitma. Fugloyl ehk linnusaarel ongi kaks küla: Kirkja (kirik) ja Hattarvik. Nende vahel on tee, mis nüüd sai gps-ga üle mõõdetud. Veidi üle kuue kilomeetri. Rohkem teid pole. Linde praegu ka eriti pole, ainult kajakad, varesed ja kuldnokad. Päike paistab ja joonistab maha varjusid. Merel liiguvad vihmalaigud. Tee kohal on üks geopeituse aare.
Hattarvikis on näha paari inimest, väga roostes Toyotat ja hanesid. Kui kõik muud uksed on neil lahti, siis kirikud on kõvasti kinni. Hattarviki kirikus pidi olema moodne mitmeosaline altarimaal ja Kirkjas Jeesus Joosepson siinsamas saarte vahel vee peal kõndimas. Peab nüüd internetist järgi vaatama. Pean lühikese pikniku ja jalutan sama teed pidi tagasi. Või tegelikult mitte täpselt sama teed. Võimatu on seista vastu kiusatusele korraks mäe otsa ronida. Kui on juba ronitav mägi nii lähedal, tara pole ees ega kedagi nägemas. Suurte saarte poolt vaatavad vastu tumedad pilved.
Loen veidi kai peal raamatut ja loodan, et laevamehed ei unusta mulle järgi tulla. Pärastlõunane praam sõidab ainult siis, kui keegi selle tellib. Praam tuleb, sellega tuleb isegi reisijaid ja trobikond suuri rohelisi plastkonteinereid. Pimeduse hakul olen Svínoyl tagasi, mille kohta üks laevamees tunnustavalt märgib, et küll ma alles oskan elada. Ega siin seasaarel elamises midagi keerulist ei olegi.
Lisa kommentaar