Öösel
kolivad majja inimesed. Viimane aeg jalga lasta.
Praamil
on uus vahetus töötajaid. Tumehallid pilved on saarte vahele troppi kogunenud
ega pääse sealt enam välja. Silmapiiri kandis pillub päike kiiri alla ja merel
helgivad üksikud lained.
Toiduvarumisretk
Klaksvíki suurde toidupoodi ja
seejärel lahkun Põhjasaartelt. Pool aega olen siin veetnud, pool jääb kõige
ülejäänu jaoks.
Enne
öömajale jäämist põikan läbi Gjógvist, sest see on peaaegu tee peal ja kuulu
järgi on tegemist külaga, mida „kõik peavad vaatamas käima“. Eriti kuna sõit
sinna on erakordselt silmi teelt eemale kiskuv.
Gjógv
on nime saanud küla kõrval oleva kanjoni järgi. Gjógv tähendabki kanjonit.
Kanjonit saab vaadata alt ja pealt, seintelt tilgub vesi, servas teevad
jaapanlased endleid. Üle vee seikleb päike mööda Kalsoyd, mille tagant
paistavad Kunoy jäised tipud. Korraks on mul tunne, et saan ühtäkki eriti hästi
fääri keelest aru, taipamaks järgmisel hetkel, et tegemist on islandlastega.
Kaart
ütleb kanjoni kõrvalt algavat rada Ambadalurisse. Ma pole rajaks ette valmistunud
ega tea kui pikk see on, aga „lähen vaatan natuke“, haarates kaasa ainult
fotoka. Rada tõuseb kanjoni kõrvalt üles, vaade paraneb iga meetriga. Paremal
on meri, millest mind õnneks eraldab lambaaed. Üle mere on Kalsoy. Allpool
pesitsevad kajakad heljuvad minu kõrval õhus. Teisel pool on päikeses särav lai
org. Ei teadnudki, et Fääridel nii palju avarust leidub. Üldse tundub, et ma
pole siin justkui veel midagi näinud.
Rada
lõpeb järgmise otse alla merre viivate seintega lahesopi juures. Silt vähemalt
ütleb, et rada on läbi, kuigi tallutud on veel edasi. Püüan kogu vaadet sisse
hingata.
Päike
kaob, tuleb tuul. Alla tagasi. Öömaja on Eiðis, olen jõudnud Eysturoyle ehk
idasaarele. Eiði on täitsa suur koht. Selgub, et minu päralt on terve suur
maja. Siin on nii palju uksi ja tube, et hakatuseks eksin ära.
Lisa kommentaar