vihm Kunoyl

Nii täna kui ka homme on ette näha märga õhku, aga millalgi tahaks ju Kunoyle minna. See siinsamas kõrval. Täna on üks piisk pilvepildi all vähem kui homme, mistõttu lähen vaatan, kui märjaks saab.

Kunoy saarel on kaks küla: Kunoy ja Haraldssund. On veel Skarð, aga seal ei ela enam kedagi, isegi teed ei lähe sinna. Pole ohtu, et edasi-tagasi sahmivad autod mahajäetud küla atmosfääri ära rikuks. Kunoy saarel on ka kuus üle 800 meetri kõrgust mäetippu. See on siin kõva sõna.

Alustan Kunoy külast, seal on mets. Õigupoolest park ja pargi nimi on siin igal pool Viðarlundin. Külast veidi kõrgemal kasvab salk saari, kaski ja kuuski, sekka ka mõni täitsa isenägu puu. Istutatud juba 1914. Esialgne uduvihm on läinud üle korralikuks sajuks ja puuoksad vett kinni ei pea. Pargi keskel on suur muna-nimeline kivi, mille otsa turistidel meeldivat ronida. Neile on selle jaoks isegi kivi taha sinine nöör paigaldatud. Praegu on parem aga hoopis kivi serva all kügeleda ja sealt kuivemast kohast vihma pildistada. Ringiga mäe alt saab mööda märga heinamaad tagasi alla pladistada. Kummik on siin kõige asjakohasem jalanõu ja kummikud on mul ju igaks juhuks kogu aeg autos. Auto sai õnneks kodust kohe alguses kaasa võetud.

Uuesti tunnelist läbi ja pargin Haraldssundi. Iga küla alguses on väike parkla kaardiga, millel veidi koha ajalugu ja ka näidatud, kus kohalikud turisti töllerdamist taluvad. Väga mõistlik. Autot pole siin viltustes ja kitsastes tingimustes lihtne hoiustada ja ei tahaks ringi trampida seal, kus ei sobi.

Haraldssundis saab minna rajale, mis viib küla kohalt ühest küla otsast teise. Mäelt pilve seest pahiseb alla mitu koske, üks kenam kui teine. Maapind on ilusti kurrutatud. Kurdude vahel elavad haned. Skarði suunduva raja ees on värav nööriga kinni seotud. Ei saa aru, kas selle eesmärgiks on turiste rajalt eemal hoida või lihtsalt ilu pärast. Kuna vihm läheb järjest tugevamaks, siis ei juurdle pikalt nööriküsimuse üle, vaid jätan Skarði teiseks korraks. On paras aeg minna suppi sööma ja raamatut lugema. Leidsin Jonathan Wylie’i interpretatsioonid Fääride ajaloo teemadel („The Faroe Islands. Interpretations of History“).