Ilm on nii ja naa. Esialgu sajab, siis läheb jupiti selgeks. Kaalun
hotelli lähedase vaateplatvormi ja mäetipu ning Ponga mägede vahel.
Lõpuks otsustan Ponga kasuks. Pico Pierzu, 1550 meetrit. Eks näis, kas
lumi on sulanud.
Kui kohale jõuan, ei näe olukord sugugi hea välja. Sajab lund. Vähemalt ei saja vihma. Raja kohta käiv info ütleb, et nii vihma kui ka madala pilvega pole tark üles minna. Tiatordos ja selle ümberkaudsed mäed on otsapidi pilves, Pierzu suunas on aga pilv pisut kõrgemal. Otsustan vaadata, mis saama hakkab, esimene 2 km on nagunii mööda korralikku teed. Alles pärast pidid algama navigeerimise probleemid. Teelt tuleb keerata lehmarajale, lehm aga on selline loom, kes ei käi sugugi mitte alati mööda sama rada. Õnneks on head inimesed määrinud mõned kivid kollase-oranži värviga ja asetanud aeg-ajalt kive üksteise peale torniks. Nigeli juhend ka abiks. Pilve sisse tekivad augud ja tundub, et ülesjõudmise ajaks on just vaadeteks sobiv ilm saabumas. Vahepealsel karjamaal vaatavad viis lehma mind tülpinud näoga. Keegi on sama teed läinud mõned päevad tagasi (lisaks lehmadele) ja lumelaigud tema jalajälgedega on täiendav abivahend navigeerimisel. Lund on pisut, see on kõva ja kannab peal. Teel tippu tuleb ületada paar kitsast mäeharja, kummalgi pool sügav langus. Järjest paremini on näha Tiatordos, Ponga mägede kõige kõrgem mägi. Sisemaa poole on kõik mäed lumised, ranniku suunas lund pole. Pierzu on esimene ilma lumeta mägi, lund on vaid pisut tippudevahelistel sadulatel. Üle lendavad kotkas ja kuldnokk. Üleval on vaade suurepärane ja tõepoolest on hea tahtmise korral näha ka rannikut. Päike esineb esialgu mägedest ülelibisevate laikudena, siis kaovad pilved tasapisi sootuks ja tuulevaiksetel hetkedel hakkab õhk kuumast värelema. Pean õunapiknikku, naudin vaadet Tiatordosele ja kuulan vaikust. Mäed kuni silmapiirini püsivad ükskõiksed ja liikumatud, neil on kama kaks, kas nad on lumised või mitte või kas turistid mööda neid ringi ronivad või kas neid turismipiirkonnana üldse välja reklaamitakse.
Alla tulles kaotan raja korduvalt käest ja lõpuks murran teele läbi tihniku. Allatulek pidi lihtsam olema. Lumi on tuntavalt sulanud, enam ei kanna pinnal, vaid vajub läbi. Ülevalt korraks kostev ähvardav vuhin ei ole õnneks allalibisev lumi, vaid ülelendav kotkas. Koorin järjest riideid seljast, nüüd on ilm juba selline, mida Hispaanialt eeldaks. Päike lajatab lagipähe, aga pole veel selline, mis õhtuti mäeküljed rohelisse lainesse rullib. Rullimise kellaajaks pakib taevas ennast pilvevinesse, mis tähendab, et pole sugugi kahju hotelli kotile kobida. Viimaseks päevaks väga äge lõpetus.
Samantha ja Andreas teatasid just vanematele, et kavatsevad abielluda 25. oktoobril. Köök on vadinat täis, peetakse plaane ja koostatakse menüüd.
Pulmareisi sihtkohana kaalutakse Indiat. Mul on au kommenteerida turisti elu Indias. Kihluse tähistamiseks avatakse pudel cava't, mille me peamiselt Johni ja Joanniga kolmekesi ära joome. Philip magab juba lennujaamas. Kõik on väga elevil ja Joann liitub meiega isegi punast veini jooma. Hilise öötunnini lahatakse Euroopa majandust ja poliitikat. John on veendunud, et euro kokkukukkumine on paari aasta küsimus ja kas koos sellega laguneb ka EL sõltub sellest, kuidas rahaliit lõpeb, organiseeritult või paanikaga. Põhjuseks sakslaste ja inglaste soovimatus lõunamaalastele peale maksta. Siin saab tõmmata paralleele Hispaaniaga, kus Baskimaa ja Kataloonia inimesed teevad tööd ja neil on raha, mis valatakse aga Madriidi ühiskatlasse ja jagatakse sealt laiali, peamiselt laiskadele lõunapiirkondadele. Sellest ka eraldumismeeleolud neis kahes piirkonnas. Andaluusia ja co lihtsalt ei viitsi tööd teha. Mis puutub tööpuudusesse, siis kinnitab Joann, et alates 80ndate algusest, mil nemad Hispaanias on, on tööpuudus seal kogu aeg kõrge olnud, kõikudes pisut siia-sinna, aga praegune olukord (25% töötuid) pole midagi eriskummalist.
Kui kohale jõuan, ei näe olukord sugugi hea välja. Sajab lund. Vähemalt ei saja vihma. Raja kohta käiv info ütleb, et nii vihma kui ka madala pilvega pole tark üles minna. Tiatordos ja selle ümberkaudsed mäed on otsapidi pilves, Pierzu suunas on aga pilv pisut kõrgemal. Otsustan vaadata, mis saama hakkab, esimene 2 km on nagunii mööda korralikku teed. Alles pärast pidid algama navigeerimise probleemid. Teelt tuleb keerata lehmarajale, lehm aga on selline loom, kes ei käi sugugi mitte alati mööda sama rada. Õnneks on head inimesed määrinud mõned kivid kollase-oranži värviga ja asetanud aeg-ajalt kive üksteise peale torniks. Nigeli juhend ka abiks. Pilve sisse tekivad augud ja tundub, et ülesjõudmise ajaks on just vaadeteks sobiv ilm saabumas. Vahepealsel karjamaal vaatavad viis lehma mind tülpinud näoga. Keegi on sama teed läinud mõned päevad tagasi (lisaks lehmadele) ja lumelaigud tema jalajälgedega on täiendav abivahend navigeerimisel. Lund on pisut, see on kõva ja kannab peal. Teel tippu tuleb ületada paar kitsast mäeharja, kummalgi pool sügav langus. Järjest paremini on näha Tiatordos, Ponga mägede kõige kõrgem mägi. Sisemaa poole on kõik mäed lumised, ranniku suunas lund pole. Pierzu on esimene ilma lumeta mägi, lund on vaid pisut tippudevahelistel sadulatel. Üle lendavad kotkas ja kuldnokk. Üleval on vaade suurepärane ja tõepoolest on hea tahtmise korral näha ka rannikut. Päike esineb esialgu mägedest ülelibisevate laikudena, siis kaovad pilved tasapisi sootuks ja tuulevaiksetel hetkedel hakkab õhk kuumast värelema. Pean õunapiknikku, naudin vaadet Tiatordosele ja kuulan vaikust. Mäed kuni silmapiirini püsivad ükskõiksed ja liikumatud, neil on kama kaks, kas nad on lumised või mitte või kas turistid mööda neid ringi ronivad või kas neid turismipiirkonnana üldse välja reklaamitakse.
Alla tulles kaotan raja korduvalt käest ja lõpuks murran teele läbi tihniku. Allatulek pidi lihtsam olema. Lumi on tuntavalt sulanud, enam ei kanna pinnal, vaid vajub läbi. Ülevalt korraks kostev ähvardav vuhin ei ole õnneks allalibisev lumi, vaid ülelendav kotkas. Koorin järjest riideid seljast, nüüd on ilm juba selline, mida Hispaanialt eeldaks. Päike lajatab lagipähe, aga pole veel selline, mis õhtuti mäeküljed rohelisse lainesse rullib. Rullimise kellaajaks pakib taevas ennast pilvevinesse, mis tähendab, et pole sugugi kahju hotelli kotile kobida. Viimaseks päevaks väga äge lõpetus.
Samantha ja Andreas teatasid just vanematele, et kavatsevad abielluda 25. oktoobril. Köök on vadinat täis, peetakse plaane ja koostatakse menüüd.
Pulmareisi sihtkohana kaalutakse Indiat. Mul on au kommenteerida turisti elu Indias. Kihluse tähistamiseks avatakse pudel cava't, mille me peamiselt Johni ja Joanniga kolmekesi ära joome. Philip magab juba lennujaamas. Kõik on väga elevil ja Joann liitub meiega isegi punast veini jooma. Hilise öötunnini lahatakse Euroopa majandust ja poliitikat. John on veendunud, et euro kokkukukkumine on paari aasta küsimus ja kas koos sellega laguneb ka EL sõltub sellest, kuidas rahaliit lõpeb, organiseeritult või paanikaga. Põhjuseks sakslaste ja inglaste soovimatus lõunamaalastele peale maksta. Siin saab tõmmata paralleele Hispaaniaga, kus Baskimaa ja Kataloonia inimesed teevad tööd ja neil on raha, mis valatakse aga Madriidi ühiskatlasse ja jagatakse sealt laiali, peamiselt laiskadele lõunapiirkondadele. Sellest ka eraldumismeeleolud neis kahes piirkonnas. Andaluusia ja co lihtsalt ei viitsi tööd teha. Mis puutub tööpuudusesse, siis kinnitab Joann, et alates 80ndate algusest, mil nemad Hispaanias on, on tööpuudus seal kogu aeg kõrge olnud, kõikudes pisut siia-sinna, aga praegune olukord (25% töötuid) pole midagi eriskummalist.
Lisa kommentaar