Hommikusöögi taustaks jagab Nigel mägedes matkamise kogemusi.
Pico
mägedes on ka varjualused ööbimiseks ja saab ette võtta mitmepäevaseid
matku. Kõrghooajal lähevad varjualused aga väga täis ja siis on
soovitatav kaasas tassida telki. Alati peab olema tähelepanelik udu ja
pilvede suhtes, ükskõik mida ilmateade räägib. Ilm võib nii ranniku
lähedal asuvates mägedes muutuda hetkega. Eksole, Hispaanias on hooti
hoovihmahoogusid. John vajab matkal mõningaid mugavusi, näiteks
pesemisvõimalust ja tualetti. Me Nigeliga esindame tsivilisatsiooni
eiramise parteid. Pealegi näeb mäe otsas ööbides tunduvalt rohkem kui
ainult päevaks üles minnes. Jõuab kaugemale ka.
Pilvkate on osaline ja mul rannapäev. Sõidan Villahormesisse ja pargin auto sinna. Sõidu ajal tibutab ja raudteejaamas oodates on kõva tuul. Ujuma just ei kipu. Jaamahoone on pisike ja näib igaveseks suletuna, aga rongiajad on infotahvlil. Rongi ootama saabub ka üks vanem daam. Balmorisse on 13 minuti jagu sõitu mööda rannikut. Piletimüüja üritab mulle algul selgeks teha, et sõidan vales suunas, kuid mul õnnestub ta ümber veenda.
Balmorisse jõudes on päike välja ilmunud, linnud vidistavad. Olen ainus väljuja. Balmori on pisike küla, palju maju on müügis või mahajäetud, samas paljudes käib ka elu. Mahajäetud külasid kohtab igal pool, Kreekas, Itaalias, Norras, Albaanias, Hispaanias ja kusagil pole suudetud selle vastu midagi ette võtta. Eestlased vist üritavad oma regionaalarenguga asjatult jalgratast leiutada. Asjamehed võiks vähem reisida mööda pealinnu.
Juhendi järgi orienteerun külast läbi, edasi kulgeb rada plataanisalus. Nigeli juhendid on hämmastavalt täpsed, kui väike segadus La Molinas välja arvata. Põikan Niembru kiriku juurde. Selle taga on surnuaed. Siin on kombeks hauakivile märkida ka lahkunud vanus. Üldiselt elatakse päris vanaks. Kirik on ehitatud kellegi don Carlos de Borbon'i auks ja kannab aastaarvu 1794.
Tee viib kaljurünkadega pikitud Tombara randa, mille ees on aga karjamaa ja mereni ei pääse. Laine pritsib igatahes kõrgele. Ümberringi on lehmad, vasikad, sõnnikulõhn ja kohatine päike.
Ümber künkanuki keerutades satub Torimbia randa, mis hooajal on nudistide päralt. Praegu pole siin kedagi. Rand on ideaalselt poolringikujuline, lained maabuvad vahuste juttidena. Ronin kivile ja veedan rannal oma tund aega. Ilmselt on see üks ilusamaid randu, mida ma kunagi näinud olen. Liiv paistab ülevalt sile nagu peegel, ajupuud rannaserval rivis. Päike libiseb laiguti üle liiva ja vee. Tuul on metsik ja lained kõrged. Ümberringi kasvavad kollaste õitega ogalised põõsad lõhnavad magusalt. Kui ennast viimaks rannast lahti rebin, püüab tuul mind konkreetselt minema puhuda. Hoian kõvasti kaamerast kinni. Lehmarada mäeharjal näitab vaateid rannale ühel pool ja mägedele teisel pool. Metsa vahel on mõnusalt soe. Teisel pool metsa on San Antolin de Bedon'i kabel, lagunenud ja väänkasvudesse kasvanud ja selle juures näsivad rohtu kolm hobust.
Playa de San Antolin on kaetud ümmarguste siledaks lihvitud valgete kividega. Meri on kaljude sisse augud närinud ja pritsib nüüd neist vahutades läbi. Lained purunevad tohutu kõminaga vastu kive ilutulestikuks. Tundub, et algamas on tõus. Püstloodis merre langeval kaljul on lehmade karjamaa, äär elektrikarjusega piiratud, millest tuleb pidevalt kas üle või alt läbi pugeda. Posada del Valle rajad on tähistamata, mistõttu jääb mulje niisama uitamisest. Sel rajal pole eksimist karta, tuleb hoida merele nii lähedale kui võimalik.
Playa de Gulpiyuri on rannasopp, mille vesi on läbi kivide tungides uuristanud sisuliselt keset karjamaad. Väga omapärane. Viimane rand enne Villahormesisse tagasi jõudmist on playa de Huelgu. Ka see asub jupp maad sisemaal. Läheb pilve, mis annab võimaluse kahjutundeta lahkuda. Villahormesis on pisike kohvik, võtan ühe cafe con leche. Kogu kohvikurahvas on ametis letil turniva jõnglasega, telekast tuleb seebikas.
Tagasiteel hakkab sadama, sobib.
Õhtusöök on jälle suurepärane. See on alati kolmekäiguline, lisaks isutekitaja. Üleeile oli kohalik lammas, eile Ponga mägede siga ja täna vabapidamise kana.
Jutuks tulevad Londoni olümpiamängud. John on kindel, et keegi kasutab üritust kuulsaks saamiseks ja tulemuseks on München või midagi taolist ning ta oleks õnnelikum, kui mängud toimuks ükskõik kus mujal, väljaarvatud nende neetud prantslaste juures. Londini linnavalitsuses möllab korruptsioon samuti nagu Tallinna omas.
Pilvkate on osaline ja mul rannapäev. Sõidan Villahormesisse ja pargin auto sinna. Sõidu ajal tibutab ja raudteejaamas oodates on kõva tuul. Ujuma just ei kipu. Jaamahoone on pisike ja näib igaveseks suletuna, aga rongiajad on infotahvlil. Rongi ootama saabub ka üks vanem daam. Balmorisse on 13 minuti jagu sõitu mööda rannikut. Piletimüüja üritab mulle algul selgeks teha, et sõidan vales suunas, kuid mul õnnestub ta ümber veenda.
Balmorisse jõudes on päike välja ilmunud, linnud vidistavad. Olen ainus väljuja. Balmori on pisike küla, palju maju on müügis või mahajäetud, samas paljudes käib ka elu. Mahajäetud külasid kohtab igal pool, Kreekas, Itaalias, Norras, Albaanias, Hispaanias ja kusagil pole suudetud selle vastu midagi ette võtta. Eestlased vist üritavad oma regionaalarenguga asjatult jalgratast leiutada. Asjamehed võiks vähem reisida mööda pealinnu.
Juhendi järgi orienteerun külast läbi, edasi kulgeb rada plataanisalus. Nigeli juhendid on hämmastavalt täpsed, kui väike segadus La Molinas välja arvata. Põikan Niembru kiriku juurde. Selle taga on surnuaed. Siin on kombeks hauakivile märkida ka lahkunud vanus. Üldiselt elatakse päris vanaks. Kirik on ehitatud kellegi don Carlos de Borbon'i auks ja kannab aastaarvu 1794.
Tee viib kaljurünkadega pikitud Tombara randa, mille ees on aga karjamaa ja mereni ei pääse. Laine pritsib igatahes kõrgele. Ümberringi on lehmad, vasikad, sõnnikulõhn ja kohatine päike.
Ümber künkanuki keerutades satub Torimbia randa, mis hooajal on nudistide päralt. Praegu pole siin kedagi. Rand on ideaalselt poolringikujuline, lained maabuvad vahuste juttidena. Ronin kivile ja veedan rannal oma tund aega. Ilmselt on see üks ilusamaid randu, mida ma kunagi näinud olen. Liiv paistab ülevalt sile nagu peegel, ajupuud rannaserval rivis. Päike libiseb laiguti üle liiva ja vee. Tuul on metsik ja lained kõrged. Ümberringi kasvavad kollaste õitega ogalised põõsad lõhnavad magusalt. Kui ennast viimaks rannast lahti rebin, püüab tuul mind konkreetselt minema puhuda. Hoian kõvasti kaamerast kinni. Lehmarada mäeharjal näitab vaateid rannale ühel pool ja mägedele teisel pool. Metsa vahel on mõnusalt soe. Teisel pool metsa on San Antolin de Bedon'i kabel, lagunenud ja väänkasvudesse kasvanud ja selle juures näsivad rohtu kolm hobust.
Playa de San Antolin on kaetud ümmarguste siledaks lihvitud valgete kividega. Meri on kaljude sisse augud närinud ja pritsib nüüd neist vahutades läbi. Lained purunevad tohutu kõminaga vastu kive ilutulestikuks. Tundub, et algamas on tõus. Püstloodis merre langeval kaljul on lehmade karjamaa, äär elektrikarjusega piiratud, millest tuleb pidevalt kas üle või alt läbi pugeda. Posada del Valle rajad on tähistamata, mistõttu jääb mulje niisama uitamisest. Sel rajal pole eksimist karta, tuleb hoida merele nii lähedale kui võimalik.
Playa de Gulpiyuri on rannasopp, mille vesi on läbi kivide tungides uuristanud sisuliselt keset karjamaad. Väga omapärane. Viimane rand enne Villahormesisse tagasi jõudmist on playa de Huelgu. Ka see asub jupp maad sisemaal. Läheb pilve, mis annab võimaluse kahjutundeta lahkuda. Villahormesis on pisike kohvik, võtan ühe cafe con leche. Kogu kohvikurahvas on ametis letil turniva jõnglasega, telekast tuleb seebikas.
Tagasiteel hakkab sadama, sobib.
Õhtusöök on jälle suurepärane. See on alati kolmekäiguline, lisaks isutekitaja. Üleeile oli kohalik lammas, eile Ponga mägede siga ja täna vabapidamise kana.
Jutuks tulevad Londoni olümpiamängud. John on kindel, et keegi kasutab üritust kuulsaks saamiseks ja tulemuseks on München või midagi taolist ning ta oleks õnnelikum, kui mängud toimuks ükskõik kus mujal, väljaarvatud nende neetud prantslaste juures. Londini linnavalitsuses möllab korruptsioon samuti nagu Tallinna omas.
Lisa kommentaar