vettinud rajad

Vihma parasjagu ei saja, hakkab aga kohe sadama, kui uksest välja astun. Joann annab mulle kaasa kolm marsruuti ja kaardid. Püüan täna lumepiirist allapoole jääda.
Arriondases astun läbi pagariärist ja valin letilt suure rõngassaia paksu šokolaadiga. Edasi uidates satun turuplatsile, kus üks kaupmees on oma tavaari juba laiali laotanud, konkurent sätib alles kilet lettide kohale. Kuulan kohalike omavahelist vadinat ja püüan üles noppida mõnd tuttavat sõna. Kui minu järg tuleb, küsin tres manzanas y un kilo de fresas. Maasikad näevad lihtsalt nii ahvatlevad välja. Lisaks on need ilmselt kohalikud. Algo mas? Nagu õpikudialoog. Ma ei jäta vist siiski väga usutavat muljet, sest lõpuks teatab müüja mulle „thank you, merci, danke schön".
Kõigepealt sõidan La Molinasse. Mõningane ekslemine kitseradadel ja mõistatamine, mida võis Nigel mõelda „küla alguse“ all: silti või esimesi maju. Ilmselt mitte kumbagi, vaid hoopis keskmisi maju. Otse minu ees ületavad tee kolm metssiga. Kitsas rada lookleb kaljude vahel jõe ääres. Triibulised püstised seinad läigivad vihmas. Ei kulu palju aega, kui saapad jälle lirtsuvad. Kaljud taanduvad kaugemale ja nende asemel on edasi minnes üksikud jämedad puud, osad samblased tüved on okste raskuse all pooleks vajunud ja seest õõnsad. Kivist majanurkade järgi võib aimata, et siin oli kunagi küla. Pisikese kiriku seinad on veel püsti. Teisel pool jõge söövad rohtu kaks hobust, laskmata ennast vihmast segada. Osal kirikust on veel peal lontis katus, seisan varju all lootusega, et vihm hõreneb. Seda ei tee ta aga mitte. On selline järjekindel peenike tihe vihm, mis kogu ilma läbi leotab. Lõpuks stardin tagasi auto suunas, vahepeal märja kaameraga puid jäädvustades.
Sõidan Puentenuevosse ehk Uuesillale. Sealt algab el camino encantau, nõiutud rada. Nõidumine seisneb puuskulptuurides, mis kõndijat raja äärest ootamatutes kohtades vaatavad. Igaühel on ka midagi öelda. Nuberu näiteks väidab, et tema kamandab vihma ja tuult. Sel kevadel on ta siinse kandi vihma eriti kummaliseks kamandanud, isegi kohalikud ei taipa, mis lahti on. Tavaliselt on Astuuria rannikul muutlik ilm, vihm ega ka ükski muu ilmastikunähtus ei kesta järjest kaua aega. Sel aastal lubab ilmateade veel kahe nädala jagu vihma. Rada kulgeb 9 km sinka-vonka ühest külast teise, mööda munakiviteede jäänuseid või lehmaradu. Külad on vihmasele laupäevale sobilikult tühjad, lõhnab sõnniku järele ja kogu aeg kostab lehmakellade kolinat. Tõeline pastoraalne idüll. Suur valge koer magab maja ukse vahel, ei võta aga vaevaks minu ilmumisele kuidagi reageerida. Mõned majad on lagunenud, rohi aknaaukudes kasvamas, mõni on uus ja värviline. Iseäralikud on pisikesed vaiadel ehitised, mõni on krohvitud ja alumine osa täis ehitatud, mõnel jälle üles minev trepp lagunenud, aga alumine osa kasutusel autogaraaži või panipaigana. Külade vahel on roheline kuppelmaastik hõredate metsasaludega. Eks see üks paras lasterada ole, aga sellise ilmaga piisavalt tore. Vihm jääb hõredamaks. Ricalientest korjan endale sappa väikese tokerdanud koera. Käib sabas ega taha tagasi minna. Siis jookseb ette ja vaatab iga natukese aja tagant tagasi, kas ma ikka tulen. Puentenuevos õnnestub peni maha raputada.
Madalad pilved tekitavad tunde, et on õhtu ja juba hämaraks minemas. Kell on alles viis läbi, aga mereäärset rada enam enne õhtusööki hästi läbida ei jõua. Pole eriline rannailm ka. Sõidan siiski rannikule ja pargin ennast Playa Burrole. Lained mühisevad ja pritsivad kivide vastu randudes kõrgele. Manustan šokolaadisaia ja maasikaid, jälgides auto turvalisest kuivusest merd.
Tagasiteel väldin mõnda aega edukalt kiirteed ja kulgen jätkuvalt mööda pisikesi käänulisi külateid, kus kiiruse kohta käivad märgid vahelduvad kiiremini kui ma käiku jõuan vahetada. Teega paralleelselt on raudtee. Eks näis, kas rongiga sõitmisele saab siin paremini pihta kui Vietnamis.
Õhtusöögi ootel sätin ennast läpakaga kamina ette, taustaks mõnus hispaania kitarrimuusika. Nigel ja Samantha räägivad omavahel hispaania keeles.