päike!

Siiski, taevas osutuvad olema tähed, järelikult ei saja. Nagu Samanthaga õhtul kokkulepe jäi, teenindan omale ise pisut kornfleiksi piimaga.
Sõit kulgeb paksus udus, mis igalt poolt kerkib. Ümberringi võib aimata puude ja mägede kontuure. Covadonga osutub olema tõeline turismimeka. Esiteks on eelmises külas loomaaed. Ja siis tohutu parklate süsteem. Tihedamal külastusajal oma autodega üles järvede juurde ei lasta. Nii vara aga pole õnneks kedagi valvamas ja tiirutan kuni Ercina järveni. Tõusen udust kõrgemale ja tekivad vaated.
Järved peaks olema kusagil 1000 meetri peal või natuke üle. Johni teatel oli siin lund ja rada pole seetõttu näha ega ka hästi läbitav. Täna aga pole lumest suurt midagi järel, üksikud laigud siin ja seal. Ercina järv on üsna pisike lomp, mida ümbritsevad kõrged lumised kaljud. Rajamärgistus on sinise ja kollase asemel punane ja valge. Linnud vidistavad, muidu on vaikus. Rada teeb ühe järve juurest tiiru ümber mäe ja jõuab välja teise järveni, mille nimi on Enol. Kokku ca 4 km. Vähevõitu, aga pikemad rajad, mis siit algavad, ei ole kindlasti veel lumevabad. Järved on aga vaatamist väärt.
Päike kerkib pilvega võidu ja piilub vahelduva eduga. Lammaste näksitud rohi ja karge õhk tekitavad sama meeleolu, mis Ladakhis või Kõrgõzstanis oli hommikul telgist välja ronides – lootus soojemale päevale. Rada hargneb kuninga vaateplatvormi, mirador del rey suunas. Platvormilt paistab raagus lehtpuumets ja mäed igas suunas. Kits pageb valge tagumiku välkudes mäest alla.
Tagasiteel sõidavad minust mööda esimesed turistid. Enoli järveni jõudes võib juba näha paljusid autosid ja busse teispool järve edasi-tagasi sõitmas. Juhhei. Turnin Nigeli õpetuse järgi mööda kivirada järve servas, õnneks saab kaljust kinni hoida ja vette ei kuku. Õitseb igasugu lilli, näiteks poolkülmunud nartsissid ja tunduvalt värskema väljanägemisega võililled. Kuldnokad paarutavad ringi. Kahe järve vahelt künkalt on suurepärane vaade mõlemale järvele, lumistele mäetippudele ja alla orgu. Enamus inimesi teevad seda, mida meilgi. Sõidavad parklasse, teevad paar pilti, seisavad pisut aega kühmus, sest nabani jope ei vasta ilmastikule, istuvad autosse tagasi ja sõidavad koju. Hispaanlased küll sõidavad ilmselt restorani või kohvikusse. Võib igati aru saada, miks nad siin käivad: siin on ilus ja koht on tehtud ligipääsetavaks.
Alla sõites kipub vastutulev liiklus keset teed sõitma. Teepiiret ei ole ja kohe asfaldi servast algab kuristikku kukkumine. Saan sisemisest kurvist neid ülbelt vahtida.
Paus imposantse Covadonga kiriku juures, mis kõrgel mäenukil troonib.
Kuivõrd kell on saanud 11, on viimane aeg suunduda Cangas de Onisi juustuturule. See nali kestab seal kella kaheni. Kõik kohad on autosid täis, leian nurga tagant kaheeurose parkla. Terve suur tühi plats. Lähen sinna, kus tundub hulgem inimesi ja lette olevat. Müüakse aga hoopis kõikvõimalikku riidekaupa, mille keskel on üks auto küüslauguga. Leian siiski tänava ääres ka juustuauto. Müüja pakub kõiki juustusid kõigile ümberringi seisvatele kiibitsejatele maitsta. Nii saab kõhu päris täis. Kõva kädin ja seletamine käib sinna juurde. Võtan pisut seda ja toda ja uitan edasi. Rohkem ei paista nagu turgu olevat, imelik. Poejuustu ei taha, kädin ja värk peab ikka ka olema. Viimaks satun kõrvaltänavale ja väikseses nurgas on hulgim juustu, juurikalette ja kõva sebimine. Kõige paremini lähevad kaubaks juust ja mingisugused pisikesed valged pabulad. Keeleoskust paraku napib, et aru saada, millega tegemist. Juustuostmisega saan hakkama. Tassin saagi autosse ja läheb söögijahile. Salatit ja muud, tont seda aru saab, millal neil siin söögiaeg on. Inglise keelt ei räägita, nagu selgub, kobin tagasi hispaania keelele. Cafe con leche.
Söögimaju pidi käivad päikeseprille müüvad neegrid. Need satuvad ka alati ja igal pool sama ametit pidama.
Siider on kohalike hulgas populaarne. Selle serveerimiseks on eriline meetod: kelner tõstab pudeli pea kohale ja valab seal kõrge kaarega pisut klaasipõhja. Selline kodune gaseerimine. Osa läheb ka maha, mis on mõeldud maale tagasiandmiseks. Seda kõike seletab mulle hiljem Joann.
Eile sain Samathalt ka teada, mis värk nende kalajalgadel majakestega on. Asja nimi on „orreo" ja põhimõtteliselt on tegemist aidaga. Teivastel on maja selleks, et rotid sisse ei saaks. Ja trepid polegi katki, vaid viimane aste on meelega panemata – rott ei hüppa üle. Tänapäeval enamasti kasutatakse kas lihtsalt panipaiga, lisamagamistoa või millegi taolisena. On veel olemas kuuel jalal majake, mida nimetatakse teistmoodi, aga mõte on sama.
Näeb välja nii, et sadama (veel) ei hakka. Otsustan plaan A-ga lõpuni minna ehk käia veelkord La Molinas puid pildistamas. Rannikul tundub ka ilus ilm olema, aga ranniku jaoks pole mul täna plaani ega kaarti kaasas. Raja alguses on autosid, aga autodega saabuma pidanud inimesi rajal küll ei ole. Ilm üritab tibutama hakata, mõtleb aga ringi ja mõneks ajaks tuleb isegi päike välja. Puud on seega minu päralt ja kui kõik saavad eest, tagant ja küljepealt pildistatud, teen õuna- ja maasikapikniku. Maasikad, tõsi küll, pole suurem asi. Puude all on siin-seal laotud madalad kivist rõngad. Need on pähklipüüdjad. Kui pähkel puu otsast kukub ja tahab mööda mäekülge alla jõkke veereda, siis püüab kivimüür ta kinni. Selline kaval süsteem. Hakkab ikka tibutama ja jätan pähklisalu saabuvale kalamehele.
Kahepäevase külma jalavanniga olen saanud korraliku nohu.
Internetiühenduse piirkonnas on siidrit joov ja igavlev Philip. Diskuteerime militaarteemadel.
Poole ööni toimub äge vestlus Briti impeeriumi mõjudest tänasele maailmale. Philip on veendunud imperialist ja väidab, et inglise keelt räägitakse üle ilma kunagiste koloniaalvalduste tõttu ning ameeriklastel, rahal ja äril pole sellega midagi pistmist. John vaidleb ägedalt vastu. Hea, et kaklema ei lähe omavahel.