Białowieża: Kosy Most

Parklast hargneb rada tegelikult kahele poole: czarna tropka (tsaari rada) ja kosy most. Vaatan enne paremale. Sammaldunud puud seisavad kikivarvukil, palju seeni. Mingit sorti linnud. Metssigade tuhnimise jäljed. Lubatud lilledest on ainult sinilill ja näsiniin, ülejäänutest pole mingit märki, nagu ka liblikatest. Sääski ka ei ole. Mets on üldse hoopis teistsugune kui piltidel ja paistab hästi läbi. Kusagil üleval on tuul. Tuleb vihm, sajab kuidagi vaikselt ja ettevaatlikult ja jääb siis järele. Üks känd on täpselt samasugune nagu Kurtna järved vahel. Leian punasekirju putuka. Temaga tegelemise ajal kukub miski kusagil lähikonnas tohutu raginaga pikali. Tagasi lähen suvalist rada pidi. Leian vana raudtee. Paistab, et rongi pole tükk aega käinud. Peletan puu alt läbi roomates lendu seal ennast peitnud keskmist kasvu pruuni linnu.

Parklasse on tekkinud kaks pargivahtide autot ja ühed kohalikud turistid. Teisel pool on vaatetorn, sild üle Narewka jõe ja piisonite toitmiskoht. Neid toidetakse siin talvel heinaga. Heina pole ja piisoneid ka mitte, ilmselt on kevad. Edasi peab olema raba. Silt nimetab hundirajaks ja lohutab, et pikali kukkunud puud on metsas tavalised, sest see siin on päris mets. Hundid pidavat käima mööda teid. Puud seisavad otsapidi vees. Igal pool on kange metsloomahais. Kui tagasi keeran, hakkab sadama korralikku vihma. Tõmban turistide varjualuses vihmapüksid peale. Vihm jääb varsti järgi ja lagendik hakkab aurama. Leian lõpuks üles selle rähni, kes siin kogu aeg toksib. Olen maha vantsinud umbes 17 kilomeetrit.

Białowieża küla piiril seisab üksik piison. Sööb rohtu. Tal ükskõik, kas teda pildistatakse või mitte. Tegelikult vaadatakse piisoneid alles homme.

Kerkib suur tumelilla pilv ja vihma hakkab sadama viisil nagu viskaks keegi ämbriga vett vastu akent.