Białowieża: piisonid

Hiilin vaikselt majast välja, et saada pargikontori ees kokku Joannaga. Joanna on lubanud mulle piisoneid näidata ja ma ei tea, kui viisakas on talle öelda, et vaatasin piisoni iseseisvalt juba eile ära.

Esmalt sihime pimedust öise nägemise seadmega, siis tõuseb päike ja piisonid ilmuvad lagedale. Algul kaks üksikut, siis viiene kamp. Kõik isased. Nende nägemiseks tuleb külade ja metsade vahel lootusrikkalt siia-sinna sõita. Näeme emaste ja vasikate karja, aga need putkavad hoogsalt metsa. Kaks suurt sõnni see-eest seisavad teisel pool kaasikut ja jõllitavad meid umbusklikult. Väga suured loomad.

Osad piisonid on inimeste osas julgemad kui teised. Väga lähedale igal juhul ei tasu tikkuda ja mõnel loomal ütleb mingil hetkel närv üles ja ta läheb minema.

Poolas on viimase loenduse andmetel 770 piisonit, Valgevene poolel oluliselt vähem. Sealpool peetakse piisonile ka jahti. Poolakad toidavad loomi talvel, et neid talunike viljast eemale hoida.

Näeme veel kolme kitse, mingit sorti viud, musträhni ning hundi kraapimisjälgi ja junne.

Joanna räägib metsavaidluse kohta, et valitsus plaanis tõesti üraski ettekäändel suure osa rangelt kaitstavast pargist väljapoole jäävat metsa lagedaks võtta, aga trahviähvardus sundis sellest plaanist loobuma. Ka pargi ümber olev mets on UNESCO kaitse all ja nüüd ei julgevat keegi enam üldse raiuda. Arutelu, kas mets on puit või ökosüsteem, käib usinalt ka Poolas. On palju istutamis- ja metsakoristamisfanaatikuid.

Saabub info, et reservaat, kuhu pidime minema homme, on tugeva tuule tõttu kuni nädala algseni kinni. Saan tagasi hunniku poolapärast sularaha, millega mul midagi pihta pole hakata. Samuti saabub info, et Kaitseliit on PPAle appi palutud.

Uitan veel veidi omapäi metsas ja lähen tuppa magama.