Stary Saczi lähistel

Teed juhatavad guugli kaart tahvelarvutis, mis teab, kus kirikud on, ja auto-GPS, mis teeb parema marsruudi. Guuglile peab peale passima, et see mõnd vimkat ei viskaks, näiteks ei juhataks pahaaimamatut autojuhti kuhugi jalgrajale. Täna on seadmed midagi kokku leppinud ja osutavad üksmeelselt rattaradadele. Vaated on sealt muidugi head, põllud ja külad kaugusesse rullumas. Tee kõrval vahivad kitsed.

Pika nimega kirik Jodłownikus peab olema üks ilusamaid hilis-gooti kirikuid Väike-Poolas, on aga veidi räämas. Üks aken tõrvapapiga kinni ja nikerdustel mõned hambad väljas. Ega nad neid kõiki ikka korras ei jaksa hoida. Kuskil kireb kukk.

Iwkowas on olukord parem, kiriku välislaudist on hiljuti uuendatud ja siin on isegi telefoninumber, mis võiks uksest sisse aidata. Sedapuhku on mul aga tekkinud tohutu huvi tualeti vastu. Neid kirikute juures enamasti ei ole. Või on lukus.

Püha Leonhardi kirik Lipnica Murowanas on üks neist, mis on UNESCO nimekirja pääsenud. Uksel on giidi telefoninumber, kes elavat lähedal ja kelle juhtimisel sisse pääseb. Helistades vastab aga automaatvastaja, ajab mingit jura ja palub numbri valida. Ükskõik, mis numbrit pakkuda, on see vale number. Kiriku otsa juures kasvab suur õõnsa tüvega puu ja pingil telefoneerib baretiga vanamees. Ootan kui ta kõne lõpetab ja lähenen siis küsimusega, kas härra inglise keelt räägib. Härra räägib, aga eelistab saksa keelt. Mulle kõlbab saksa keel kah. Ka tema ei saa telefonis esitatavast soustist suurt midagi aru ja seletab, et giidid ei taha esmaspäeviti eriti tööd teha, sest pühapäeviti on tavaliselt rohkem tööd ja siis nad sõidavad esmaspäeval kuhugi ära. Äkki pastoraadis on keegi. Arvab samas, et plakati peal pildil ongi kõik näha ja kirik polegi seest suurem asi. Ta käib siin vahel orelit mängimas. Muul ajal on ta Krakovis ülikooli muusikaprofessor. Kolm aastat on veel jäänud tööd teha, 70selt saab pensionile. Kirub pikalt ja põhjalikult Putinit. On käinud Eestis. Poeg elab Reykjavikis, töötab arvutialal ja õpib islandi keelt. Kingib mulle lõpetuseks oma plaadi. Tundub, et vestlus vanamehega oligi parim, mida kirikul pakkuda oli, seega jätan seikluse pastoraadis vahele.

Lipnica Murowana turuväljak olevat ka vaatamist väärt. On massiivsed vanad majad ringiratast. Ühest neist saab pitsat.

Zalipie on küla, kus inimesed on majade peale lilli joonistanud. Majad ei ole kobaras koos, vaid mööda põlde laiali. Ilm on soe ja mõnus. Kraavis elab sinikaelpartide paar ja mingid paabulinnud lendavad üle tee. Jalutan poolele külale ringi peale. Tuleb neli kilomeetrit. Ühe maja juures põristab vanamees rolleriga toa juurde ja kutsub mind aeda kuuri pildistama. Seestpoolt on ilusam jah. Lilli on joonistatud ka kaevudele, laternapostidele, koerakuutidele ja aiavundamendile. Mesitarudele ka.

Püha Martini kiriku juurest Zawadas on ilus vaade alla külale ja orule. Korraks tundub isegi, et uks on lahti, aga see on petlik. Saab sisse ainult sammaskäiku, millele siin on sein ümber ehitatud. Muidu on see lihtsalt õues räästa all.

Siemiechówi õnnistatud pikseküünla kirik (no tõesti) ei raba millegi muu kui eriliselt maheda õhtuvalgusega.

Przydonicasse jõudes on päike juba otsapidi loojas. Kirik on kena. See on ka üks neist, kuhu oleks tore olnud sisse kiigata.

Siniseks tõmbuva maastiku kohale tõuseb suur kollane kuu.