Suwalki-Gryfino

Toas olev infomaterjal koosneb peamiselt mitmest leheküljest karmilt sõnastatud reeglitest, kuidas hotelli kasutada ja mis töödeldud andmetega tehakse. Restoranis on kohvimasina peal kirjas, mitu minutit ja sekundit kulub ühe tassi kohvi valmistamiseks.

Ei tea, kas see on GPSi algatus või tulebki sõita Gdanskisse külasid pidi. Mahedas hommikuvalguses on ümbrus maaliline ja kerges laines. Raielanke hakkab vähe silma, aga kui on lank, siis on see täitsa lage. Ei mingeid säilikpuid. Teisi liiklejaid eriti ei ole, mis sobib hästi ringivahtimiseks. Kui mõni auto ilmubki tahavaatepeeglisse, juhtub see iga kord ootamatult. Keskmine kütusekulu langeb neljale liitrile saja kilomeetri kohta, sest suur osa teest saab sõita ilma bensiini tarbimata.

Poola on tuldud autoga, sest „see on ju siinsamas“. Viimasel hetkel selgus, et Poolas on naastrehvid keelatud ja pidin endale kolmeks nädalaks lamellid soetama. Kuidas naastrehvidega Ukrainast Poola siseneda, võib lugeda selle blogipostituse lõpuosast.

Õigupoolest ei olegi mul olnud erilist huvi Poola vastu, vaid tahtmine käia paaris kohas ja need asuvad juhtumisi Poolas. Vahetan mürtsuva Ukraina muusika kohaliku raadio vastu. Suurt vahet ei ole, sest poola keel ongi üldiselt ukraina keel, mida saksa tähtedega kirja pannakse. Kuigi mu sõnavara koosneb peamiselt lausetest stiilis „Suurtel poistel on uus koer“, nokin salapärase häälega naisterahvaste vestlusest välja teabe, et külmkappidel on 20%-line hinnaalandus. Tervishoiuminister ütles, et koroonat ei ole. Samal ajal saadab Poola valitsus mulle SMSi infoga, kust viiruse kohta rohkem lugeda saab. Sildid annab ka kokku veerida: smaczne ryby (maitsevad kalad), wolne pokoje (vabad toad).

Paari tunni pärast poolakad ärkavad ja kukuvad kihutama. Õnneks ei tee nad nii ohtlikke möödasõite nagu lätlased ja leedukad. Jalakäijaid lasevad ka üle tee ja bussil peatusetaskust välja keerata. Hakkab kiirtee.

Peatus Gdanskis, sest see tundus kuidagi loogiline. Jalgade sirutamiseks ja lõuna söömiseks. Gdanskist algasid I maailmasõda ja Solidaarsus, lisaks on siin värvilised fassaadid ja maailma suurim sadamakraana, kuid mulle pakub rohkem huvi Fahrenheiti termomeeter, mis on selle suure purskkaevu vastas, mida kõik pildistavad. Daniel Fahrenheit kasvas siin üles. Tänavatel on kuulda palju saksa keelt, ju on tuldud vaatama, mis Danzigist järel. Leian kõrvaltänavalt toredad köögiviljapannkoogid rohke kalamarjaga. Laual lõhnavad päris nartsissid.

Edasisele marsruudile on iga saja meetri tagant paigutatud punast tuld näitav foor. Kõik poolakad on fooride juurde kogunenud. Nii 50 kilomeetrit. Siis jõuab kiirteele. Kui sildid Berliini peale näitama hakkavad, läheb pimedaks. Pimedas on paslik teha teeremonti. Keset teed paigutatud postamendid, sähvivad laternad ja sahmivad poolakad mõjuvad kõik kokku segadusseajavalt.

Seekord räägitakse hotellis ainult poola keelt (dwa noc; tak, tak, tylko śniadanie, nie obiad). Esimene sihtmärk on nüüd kohe siin kõrval.