krzywy las ja Oder

Miks kõver, täpselt ei teata. Kõige levinum oletus on, et inimesed on mingil põhjusel kunagi puid kahjustanud.

Lähen metsani jala, ainult veidi maad minna ja parklat seal nagunii ei pidanud olema. Kõikjal vedelev prügi ja teepervel kõndimine tekitavad India-tunde.

Mets on ilusti sildistatud ja kõverate puude vahele on paigaldatud laud koos prügikastiga. Keegi on midagi isegi prügikasti visanud. Ilmselt turistid. Kuigi kõveraid puid on ainult mõnikümmend, loovad küsimärgi-kujulised tüved siiski psühhedeelse mulje. Kindlasti on hulk inimesi, kelle meelest ei tasu kõverate tüvede vaatamise nimel kaks päeva autoga sõita. Ma nende hulka ei kuulu. Metsa ennast on paras lahmakas, radu täis. On ka üks rajamärkidega rada, aga ei mingit infot, kust see tuleb ja kuhu läheb. Uitan ringi, pildistan prügi. Raielangil on prügi kenasti sisse küntud ja seemnete järgi otsustades loodetakse siit sigareti-, õlle-, krõpsu- ja kummikupuid.

Kaart ütleb, et teisel pool linnakest on Oderi jõe kaitseala, mille Poola osa kohta internetis info puudub. Või kui on, siis poola keeles. Sakslastel teisel pool on taristut nagu muda, aga ma olen liiga laisk, et teisele poole piiri sõita. Kaardilt on Poola pool näha rada piki jõge, ju kalamehed seal ikka käivad.

Jalutan läbi linna, paremalt möödumas poolakad, kiirusest moondunud näod ees. Ja president Rüütel juba ammu ütles, et suurtel kiirustel ja hulgakaupa… Suure parkla nurgast pääseb läbi metsatuka jõeni. Valmistun just rannas kasvavast puust pilti tegema, kui kaamera teatab, et aku tühi. Mul alati tagavara kaasas. Edasi kostab palju kuradeid. Sai ju uued akud ostetud, aga kesse siis kontrollis, kas neil ka särtsu sees on. Neetud.

Vantsin hotelli tagasi, kell ju nagunii alles kümme. Peatänaval püüab politsei kiirustavaid poolakaid.

Pärast laadimispausi saan kõik tegemata jäänud pildid ära teha. Püüdes jõe ääres otse sillani lõigata, satun lõpuks turnima kiviaial, mis okastraadikuhjaga lõpeb. Polnud vist ette nähtud. Müürilt on kenad vaated Oderile, mis küll pole need, mida Denis silmas pidas, aga ega ma pole ka Szczecinis.

Teisel pool jõge (jõgi on siin kaheharuline, üks haru jääb tervenisti Poola) on laste mänguväljak, infotahvlid kolmes keeles ja mudane rada. Inimene on siin autoga sõitnud. On poldermaastik roostiku ja üksikute puudega. Ilm on sombune, hakkab sadama. Roostikus pladistavad pardid ja muud veelinnud. Põgenevad kolm kitse. Õitsema kavatseb hakata laukapuu, ma arvan. Kui kitsed uuesti põgenevad, siis keeran tagasi. Paar päeva tagasi pestud püksid on muidugi jälle sopased. Ma olen ju nagu Tõnu Õnnepalu, et saan poriseks ka siis, kui pori ei ole.