Tekk on väga pehme ja hommikusöök rikkalik. Mõnus elu neil siin
tsivilisatsioonis.
Rajal on üks pikk langus, millelt kena vaade, muidu
lame kuni Salirini. Jalge ette tasub siiski ka vaadata, sest siis võib
lisaks sipelgatele ja rohutirtsudele näha sadat rivvi võtnud päevakoera.
Enne Saliri kulgeb rada kiviaedade vahel, mis on juba maaliline.
Salir on suur küla. Tosin kohvikut, pank ja supermercado. Aga osa maju on ka siin müügis, nagu igal pool mujal. Tegemist on ikkagi Portugali kõige hõredamini asustatud provintsiga.
Saliris ühe päeva jupp lõpeb, aga teeme veel teise ka, sest mõlemad on üsna lühikesed ja maastik pole raske. Kohvikutes lubatakse suitsetada, mis ei loo neis just kõige meeldivamat atmosfääri. Päeva kõige palavama osa möödumist vantsime seetõttu veetma kuhugi kenamasse kohta. Viljapuuaias puu varjus see leidubki. Jään sinisesse taevasse vahtides korra isegi tukkuma.
Edasi pole väga kiita. Veider noolemäng, tõus ja leitsakuline platoo, mis on silmapiirini kaetud ühtlase vöökõrguse põõsastikuga. Varjuda pole kuhugi. Täna jõuame põllumajandusmaastikule, kõnnime mööda aedadest, kitsedest ja hobustest. On uut moodi lilli, peaks olema orhideeliste kaitseala. Enne Bensafimi teengi lillepildistamise peatuse. Veidi pärast seda, kui suurem apelsinilõhn lõpeb.
Bensafim on viimane küla enne tänaseks lõpp-peatuseks olevat Altet. Seal on tavapärane kohvik, mille ees ja sees vanamehed õlut joomas ja tähtsate nägudega maailma asju arutamas. Kaks telekat lärmab, aga neist ei tee keegi välja.
Bensafimi ja Alte vahel jõenire ääres istub poolalasti mees, habe patsi punutud. Jagab apelsini. Kahtlustab meid kohe sakslased olemises. Täpsemini Sarat. Mina oma veidra dialektiga kvalifitseerun šveitslaseks. Robert alustas kõndimist eelmise aasta mais Stuttgartist ja on terve Lõuna-Euroopa läbi jalutanud, kaks kuud Marokos politsei eest pagenud, kusagil ajaviiteks kartulit kasvatanud ja olnud Hispaanias janusse suremas. Nägi Alcoutimi lähistel kuskilt põõsast Sarat ja Manfredi. Päeva eelarve on kuus eurot. Jalas isetehtud trussikud.
Alte hotell peaks asuma kilomeeter maad teisel pool keskust. Keskus on olemas ja kilomeetrit pole rajakaardil tegelikult ette nähtud. Kui teed küsime, hakkab potti tassiv naine esmalt naerma, mõõdab meid siis pilguga ja arvab, et jaksame käia küll. Hotell on 700 meetrit mäe otsas. Natukese aja pärast sõidab mööda, kontrollib, kas oleme ikka õigel teel, ja kahetseb, et oma suurte pampudega tema autosse ei mahu. Hotellini turnimise taustal loojub päike.
Väga korralik hotell, valgete linadega lauad. Korraldan oma toas kohe sauna.
Salir on suur küla. Tosin kohvikut, pank ja supermercado. Aga osa maju on ka siin müügis, nagu igal pool mujal. Tegemist on ikkagi Portugali kõige hõredamini asustatud provintsiga.
Saliris ühe päeva jupp lõpeb, aga teeme veel teise ka, sest mõlemad on üsna lühikesed ja maastik pole raske. Kohvikutes lubatakse suitsetada, mis ei loo neis just kõige meeldivamat atmosfääri. Päeva kõige palavama osa möödumist vantsime seetõttu veetma kuhugi kenamasse kohta. Viljapuuaias puu varjus see leidubki. Jään sinisesse taevasse vahtides korra isegi tukkuma.
Edasi pole väga kiita. Veider noolemäng, tõus ja leitsakuline platoo, mis on silmapiirini kaetud ühtlase vöökõrguse põõsastikuga. Varjuda pole kuhugi. Täna jõuame põllumajandusmaastikule, kõnnime mööda aedadest, kitsedest ja hobustest. On uut moodi lilli, peaks olema orhideeliste kaitseala. Enne Bensafimi teengi lillepildistamise peatuse. Veidi pärast seda, kui suurem apelsinilõhn lõpeb.
Bensafim on viimane küla enne tänaseks lõpp-peatuseks olevat Altet. Seal on tavapärane kohvik, mille ees ja sees vanamehed õlut joomas ja tähtsate nägudega maailma asju arutamas. Kaks telekat lärmab, aga neist ei tee keegi välja.
Bensafimi ja Alte vahel jõenire ääres istub poolalasti mees, habe patsi punutud. Jagab apelsini. Kahtlustab meid kohe sakslased olemises. Täpsemini Sarat. Mina oma veidra dialektiga kvalifitseerun šveitslaseks. Robert alustas kõndimist eelmise aasta mais Stuttgartist ja on terve Lõuna-Euroopa läbi jalutanud, kaks kuud Marokos politsei eest pagenud, kusagil ajaviiteks kartulit kasvatanud ja olnud Hispaanias janusse suremas. Nägi Alcoutimi lähistel kuskilt põõsast Sarat ja Manfredi. Päeva eelarve on kuus eurot. Jalas isetehtud trussikud.
Alte hotell peaks asuma kilomeeter maad teisel pool keskust. Keskus on olemas ja kilomeetrit pole rajakaardil tegelikult ette nähtud. Kui teed küsime, hakkab potti tassiv naine esmalt naerma, mõõdab meid siis pilguga ja arvab, et jaksame käia küll. Hotell on 700 meetrit mäe otsas. Natukese aja pärast sõidab mööda, kontrollib, kas oleme ikka õigel teel, ja kahetseb, et oma suurte pampudega tema autosse ei mahu. Hotellini turnimise taustal loojub päike.
Väga korralik hotell, valgete linadega lauad. Korraldan oma toas kohe sauna.
Lisa kommentaar