Toa hinna sees hommikusööki pole, aga mind lastakse kergemeelselt siiski
lauda. Tõelise ahjualusena pistan kõik viimseni nahka.
Köögitoimkond,
nähes, et toit kaob laualt nagu kerisele, käib küsimas, kas midagi
juurde tuua ja toob siis omal algatusel tüki fooliumit, mille sisse
keerata ainus söömata pala - tükk keeksi. Varastamine hommikusöögilauast
tehtud ametlikuks. Olen taas piirkonnas, kus hotellis küsitakse, mis
suunas lähen.
Väljas on meeldivalt jahe. Ümarad künkad üksikute puudega, mille otsast kukuvad käod. Kuigi maastik on inimese kujundatud, sunnib see siiski iga paari sammu tagant pildistamiseks peatuma.
Ühe maja väraval on pererahvas uudistamas. Ülekuulamine on põhjalik. Aeg-ajalt esinevad majapidamised on kasulikud kemmergupeatuste seisukohalt. Kui koerad haukuma hakkavad, on teada, et keegi tuleb. Perimeeter kogu aeg kaetud.
Täna leidub palju teed ületavaid liblikaröövikuid. Osad on juba teel oma otsa leidnud, ülejäänusid püüan teepervele tagasi suunata või üle tee transportida. Paistab, et nende eesmärk on maasse kaevuda, aga pinnas on kuiv ja kõva. See rase liblikas on ikka suhteliselt inetu.
Nähtavale ilmub paisjärv, mille tähistamiseks tarbin künka otsas keeksi. Rada möödub kalda lähedalt ja kallas on lame. Kuna vesi tundub katsudes soe, siis ei saa jätta sisse ronimata. Kedagi pole näha, miska ei hakka ujumisriietega jändama. Kui välja tulen, võib näha üht autot eriti aeglaselt mööda sõitmas.
Saabub teade, et Garmini esindus on leidnud vajaliku jubina Tartust. Selle saab sealt kohe kätte. Säästan esindust meie pere komplitseeritud logistikast ehk sellest, et oleme parasjagu kõik lõunasse lennanud, ja luban, et jubina järele minnakse reedel, hoitagu seda seni kinni.
Kasutan mitmeid puuvarje istumiseks. Mitte väsimuse pärast, vaid lihtsalt on nii palju varje saadaval. Järjekordse puu all köidab tähelepanu jalgade kõrval arenev draama. Sipelgas on saanud mesilasel tagajalast kinni ja püüab teda ära lohistada. Mesilane puikleb hoolega vastu, haarates rohukõrtest ja kuivanud lehtedest. Enamus aega saadab edu sipelgat, aga kohati õnnestub mesilasel sipelgat mitu sentimeetrit vastasuunas vedada. Paar korda käib teine sipelgas asja uurimas, aga mesilasele ei tundu olevat turvaline eespoolt läheneda. Ma ei saa looduse asjadesse sekkuda, pudistan ainult ülejäänud sipelgate tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sündmuskohale vahvlipuru. Pool meetrit hiljem liitub üritusega eriti aktiivne sipelgas ja üldise madina käigus pääseb mesilane äkki lendu. Jee. Ma olingi kogu aeg rohkem mesilase poolt.
Veel viimased kilomeetrid üle küngaste, läbi lindude kakofoonia ja erinevate lõhnade. Karjamaal on kõik lehmad puu alla puntrasse kogunenud, ainult üks sööb põikpäiselt päikese käes. Päikest on õnneks vähe ja tuul hoiab kliima kõndimiseks väga meeldivana. Üks väheseid päevi, mil ma olen tõepoolest siin kohal, mitte ei tegele mõttes Hornstrandiri jaoks asjade pakkimisega.
Vale Secos ööbimiskohti ei ole, aga paar kilomeetrit enne on turismitalu. Basseini, kahe tuuliku ja hulga lilledega. Igal pool pingid istumiseks. Vesi basseinis on külmem kui ennist järves, aga ujun siiski paar korda edasi-tagasi. Lihtsalt sellepärast, et on bassein.
Väljas on meeldivalt jahe. Ümarad künkad üksikute puudega, mille otsast kukuvad käod. Kuigi maastik on inimese kujundatud, sunnib see siiski iga paari sammu tagant pildistamiseks peatuma.
Ühe maja väraval on pererahvas uudistamas. Ülekuulamine on põhjalik. Aeg-ajalt esinevad majapidamised on kasulikud kemmergupeatuste seisukohalt. Kui koerad haukuma hakkavad, on teada, et keegi tuleb. Perimeeter kogu aeg kaetud.
Täna leidub palju teed ületavaid liblikaröövikuid. Osad on juba teel oma otsa leidnud, ülejäänusid püüan teepervele tagasi suunata või üle tee transportida. Paistab, et nende eesmärk on maasse kaevuda, aga pinnas on kuiv ja kõva. See rase liblikas on ikka suhteliselt inetu.
Nähtavale ilmub paisjärv, mille tähistamiseks tarbin künka otsas keeksi. Rada möödub kalda lähedalt ja kallas on lame. Kuna vesi tundub katsudes soe, siis ei saa jätta sisse ronimata. Kedagi pole näha, miska ei hakka ujumisriietega jändama. Kui välja tulen, võib näha üht autot eriti aeglaselt mööda sõitmas.
Saabub teade, et Garmini esindus on leidnud vajaliku jubina Tartust. Selle saab sealt kohe kätte. Säästan esindust meie pere komplitseeritud logistikast ehk sellest, et oleme parasjagu kõik lõunasse lennanud, ja luban, et jubina järele minnakse reedel, hoitagu seda seni kinni.
Kasutan mitmeid puuvarje istumiseks. Mitte väsimuse pärast, vaid lihtsalt on nii palju varje saadaval. Järjekordse puu all köidab tähelepanu jalgade kõrval arenev draama. Sipelgas on saanud mesilasel tagajalast kinni ja püüab teda ära lohistada. Mesilane puikleb hoolega vastu, haarates rohukõrtest ja kuivanud lehtedest. Enamus aega saadab edu sipelgat, aga kohati õnnestub mesilasel sipelgat mitu sentimeetrit vastasuunas vedada. Paar korda käib teine sipelgas asja uurimas, aga mesilasele ei tundu olevat turvaline eespoolt läheneda. Ma ei saa looduse asjadesse sekkuda, pudistan ainult ülejäänud sipelgate tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sündmuskohale vahvlipuru. Pool meetrit hiljem liitub üritusega eriti aktiivne sipelgas ja üldise madina käigus pääseb mesilane äkki lendu. Jee. Ma olingi kogu aeg rohkem mesilase poolt.
Veel viimased kilomeetrid üle küngaste, läbi lindude kakofoonia ja erinevate lõhnade. Karjamaal on kõik lehmad puu alla puntrasse kogunenud, ainult üks sööb põikpäiselt päikese käes. Päikest on õnneks vähe ja tuul hoiab kliima kõndimiseks väga meeldivana. Üks väheseid päevi, mil ma olen tõepoolest siin kohal, mitte ei tegele mõttes Hornstrandiri jaoks asjade pakkimisega.
Vale Secos ööbimiskohti ei ole, aga paar kilomeetrit enne on turismitalu. Basseini, kahe tuuliku ja hulga lilledega. Igal pool pingid istumiseks. Vesi basseinis on külmem kui ennist järves, aga ujun siiski paar korda edasi-tagasi. Lihtsalt sellepärast, et on bassein.
Lisa kommentaar