Kell kaheksa on kõige varajasem hommikusöök, mille suutsime välja
kaubelda.
Peremehe ilmaennustus ei tõota head. Seda pagana päikest
jätkub veel vähemalt nädalaks. Teeleminnes saame igaüks kaasa kaks
apelsini. Lisaks on mul hommikusöögilauast võileib ja keedetud muna.
Kõnnime sedapuhku Saraga koos, saatjaks tuleb külast ka koer, kelle ristime Bellaks. Veidi aja pärast ilmneb, et Bella tõstab jalga. Seega on tegemist kas Belloga või feministist koeraga. Koju tagasi keeldub minemast. Kusagil viie kilomeetri pärast koeral siiski jõud raugeb, ju tema lühikeste jalgade jaoks on see rada liig ja ta jääb meile nukralt järele vaatama. Loodetavasti tuleb tal kodu meelde, kui silmist kaome.
Teeme ühes defitsiitses varjus pausi, et saaksin pikad püksid lühikeste vastu vahetada. Eespoolt ilmub lagedale Manfred, kes meist ometi maha Furnazinhasesse jäi. Ta, sinder, lõikas. See lõikamise võimalus oli kaardil hästi näha, aga nii meeleheitel ma veel ei olnud. Manfred kappab küll kärmelt minema, aga saame ta peagi kätte ja jätame seljataha.
Tempo on korralik ja peatusi vähe. Kella üheks oleme Vaqueiroses, mis oleks ühe päeva teekond. Aga meil täna ambitsioonikas plaan vähemalt 10 kilomeetrit veel kõndida. Vaqueiroses on lisaks öömajale ka restoran. Selle ees istub kamp vanamehi ja joob õlut. Kohe ligineb ka perenaine, kellelt küsin, kas midagi süüa on. Ta viipab sisse, kus tagatoas on laual suur pott ja kaks kasutatud taldrikut. Saan suure kuhja ühepajatoitu, mis oli ilmselt tema enda lõunasöögi ülejääk. Võimalik, et mõte see turistile maha ärida sündis käigult. Samal kombel kaubastab ta ka kaks õuna. Nüüd, kus mul on lõunapakk, on äkki nii palju süüa. Sööme, teeme tiiru kirikuni, mis nägi eemalt välja nagu tordikaunistus ja mille ees ma sujuvalt purskkaevu korraldan. Siis istume tunnikese, kuni päike veidi taltub, ja vaatame kohalikku elu. Vanamehed ja vanad naised, ainult üks noorem mees. Ju see on üks kaduv maailm.
Kõndida on täna parem, sest puhub kerge jahe tuul. Pärast lõunat esineb ka järske pikki tõuse, aga see-eest pakuvad künkad madalama päikesega varju ja ka kenamaid vaatepilte. Maastikku ilmub struktuur. Faunas lisanduvad mändidele korgipuud ja eukalüpt.
Casas Baixases on siiski majutusasutus, mida kiviaial istuv vanapaar kinnitab. Me oleme aga juba otsustanud Cachoposse välja jõuda, sest homme on raskem maastik ja suht pikk ots. Pealegi on sinna veel ainult neli kilomeetrit. Seega astume edasi, lind laulab, konnad krooksuvad, lõhnab värske rohu ja lambasõnniku järele.
Cachopos ongi majutus, söögimaja kolmandal korrusel. Saab duši ja süüa ja õlut. Loodetavasti jõudis Bella õnnelikult koju.
Kõnnime sedapuhku Saraga koos, saatjaks tuleb külast ka koer, kelle ristime Bellaks. Veidi aja pärast ilmneb, et Bella tõstab jalga. Seega on tegemist kas Belloga või feministist koeraga. Koju tagasi keeldub minemast. Kusagil viie kilomeetri pärast koeral siiski jõud raugeb, ju tema lühikeste jalgade jaoks on see rada liig ja ta jääb meile nukralt järele vaatama. Loodetavasti tuleb tal kodu meelde, kui silmist kaome.
Teeme ühes defitsiitses varjus pausi, et saaksin pikad püksid lühikeste vastu vahetada. Eespoolt ilmub lagedale Manfred, kes meist ometi maha Furnazinhasesse jäi. Ta, sinder, lõikas. See lõikamise võimalus oli kaardil hästi näha, aga nii meeleheitel ma veel ei olnud. Manfred kappab küll kärmelt minema, aga saame ta peagi kätte ja jätame seljataha.
Tempo on korralik ja peatusi vähe. Kella üheks oleme Vaqueiroses, mis oleks ühe päeva teekond. Aga meil täna ambitsioonikas plaan vähemalt 10 kilomeetrit veel kõndida. Vaqueiroses on lisaks öömajale ka restoran. Selle ees istub kamp vanamehi ja joob õlut. Kohe ligineb ka perenaine, kellelt küsin, kas midagi süüa on. Ta viipab sisse, kus tagatoas on laual suur pott ja kaks kasutatud taldrikut. Saan suure kuhja ühepajatoitu, mis oli ilmselt tema enda lõunasöögi ülejääk. Võimalik, et mõte see turistile maha ärida sündis käigult. Samal kombel kaubastab ta ka kaks õuna. Nüüd, kus mul on lõunapakk, on äkki nii palju süüa. Sööme, teeme tiiru kirikuni, mis nägi eemalt välja nagu tordikaunistus ja mille ees ma sujuvalt purskkaevu korraldan. Siis istume tunnikese, kuni päike veidi taltub, ja vaatame kohalikku elu. Vanamehed ja vanad naised, ainult üks noorem mees. Ju see on üks kaduv maailm.
Kõndida on täna parem, sest puhub kerge jahe tuul. Pärast lõunat esineb ka järske pikki tõuse, aga see-eest pakuvad künkad madalama päikesega varju ja ka kenamaid vaatepilte. Maastikku ilmub struktuur. Faunas lisanduvad mändidele korgipuud ja eukalüpt.
Casas Baixases on siiski majutusasutus, mida kiviaial istuv vanapaar kinnitab. Me oleme aga juba otsustanud Cachoposse välja jõuda, sest homme on raskem maastik ja suht pikk ots. Pealegi on sinna veel ainult neli kilomeetrit. Seega astume edasi, lind laulab, konnad krooksuvad, lõhnab värske rohu ja lambasõnniku järele.
Cachopos ongi majutus, söögimaja kolmandal korrusel. Saab duši ja süüa ja õlut. Loodetavasti jõudis Bella õnnelikult koju.
Lisa kommentaar