kunst

Enne seda ühtegi muuseumisse ei jõua, sest need avanevad üldiselt alles kümnest. Lahti on need viie-kuueni, ainult reedeti kauem. Muuseumite lühike lahtiolekuaeg tähendab, et kolmekaupa need ühte päeva ei mahu. Midagi jääb ülehomseks.
Päeva teemaks on moodne kunst, seega sobib moodne kunst välitingimustes ehk graffiti hästi.
Kokkusaamiskoht on Haarlemi serval, kuhu mugavalt sõidab kodulähedane metroorong. Siin on veidi teistsugune ümbrus. Valged on selges vähemuses.
Olen kohal pea tund aega varem ja leian mööda tänavat edasi lonkides toreda kohviku hommikusöögi pidamiseks. Seintel fotod ja Aafrika-teemaline kunst. Tundub populaarne koht olema. Pärast ütleb giid, et see on ümbruskonna parim kohvik. Võtan suure kohvi ja spinati-feta-omleti. Mmm, lõpuks ometi korralik toit. Esimest korda pärast Ithacat. Omlett tuuakse lauda koos värske salatiga, mis sisaldab maasikaid.
Pean endale pidevalt meenutama, et valjult inglise keeles keskustelevad inimesed ei ole kaasturistid, vaid kohalikud. Mis üksiti toob kaasa selle, et valgete inimeste linnades on võimalik teeselda kohalikku. Aasias see ei õnnestu. Mulle meeldib seepärast sõita kohaliku transpordiga ja kõndida ilma kaarti vaatamata mööda tänavat nagu teaks ma täpselt, kuhu lähen. Enamasti teangi.
Hiljuti lugesin artiklit polüglottidest, kus toodi välja keelte õppimise edukuse seos võimega ümber kehastuda. Ma kah teen kogu aeg nägu nagu oleksin keegi, kes ma tegelikult ei ole. Kohalik, tudeng, teadlane, sõdur, bürokraat, matkaja. Kõik üks suur näitemäng. Kui see keeleõppele hästi mõjub, siis läheb muidugi asja ette.
Siin on kombeks võimalusel tänavat ületada punase tulega. Tiheda liikluse puhul oodatakse ja siis tormavad jalakäijad ühtäkki kogu kambaga punase tulega teele. Sellistes olukordades on mõistlik teha nagu kohalik, jättes aga vana reisitarkuse kohaselt kohaliku enda ja läheneva liikluse vahele. Tegelikult muidugi lähtuvad nad siin autofoorist, mis läheb punaseks enne kui jalakäijate oma roheliseks. Või noh, roheliseks see siin ei lähe, ilmub kõndiv mehike.
Ootan veidi ekskursiooni alguspunktiks märgitud kohas. Natukese aja pärast saabuvad kolmepealine saksa perekond Hamburgist ja lady K-Fever. Viimane on giid ja graffitikunstnik.
Oleme Ida-Haarlemi südames. Algselt oli see juudi ja iiri päritolu sisserändajate piirkond, siis tulid itaallased, latiinod ja aafriklased. Puertoriikolased ja üksikemad on tugevalt esindatud. Praegu on siin värskete immigrantide sisseelamiskoht, kust liigutakse edasi teistesse linnaosadesse. Eluruumiga on kitsas ja kuna seltskond on sotsiaalselt tundlik, siis on siinse kandi inimesed altid demonstratsioonidel osalema. Tugevalt on kasutusel ladina tänavakultuur. Emad traditsiooniliselt ei luba poistel ukseesisest kaugemale minna.
Tihti on näha aedu, mis kuuluvad kogukonnale, ent mida linn ajuti püüab elamuehituseks endale tagasi võtta.
Majade fassaadid lasevad aimata üüritaset. Kaunistustega fassaad lubab kõrgemat üüri küsida.
Tänavakunst ei ole illegaalne tegevus, vaid eeldab majaomaniku luba. Üks peamisi tegijaid on Manny Vega. Miks osa kunstitegevust toimub öösiti, on seletatav projektori kasutamisega - teos projekteeritakse seinale ja kunstnik joonistab seinale tekkiva kujutise abil.
Astume läbi amulette, lõhnaküünlaid ja muud imelikku nodi müüvast poolkeldripoest, kus leti taga on linna elav ajalugu. Jorge Vargas on näinud New Yorki nelja generatsiooni vältel, kõik muutub pidevalt. Ta müüb lootust ja usku ehk seda, mida kogukond nõuab. Kaks tundi läheb nagu lennates.

„… pole ülearune meenutada ka mõningaid fakte, mis toovad valgust asjade tõelisse olukorda. Vaevalt küll jagavad rohkem kui miljon New Yorgi urgaste elanikku tema reklaamivalt vaimustatud kiidulaulu ameerika elulaadile. Vaevalt küll peavad sajad tuhanded neegrid ja puertoriikolased, kes on kihutatud Haarlemi gettodesse, end õnnelikeks inimesteks, nagu püüab veenda oma kuulajaid linnapea. Ei möödu ju päevagi, kus New Yorgi ajalehtedes ei ilmuks artikleid tüüpilise pealkirjaga „New Yorgi häbiplekk“, mis kirjeldavad vaeste inimeste koledaid, vahel isegi traagilisi elutingimusi selles linnas, mida sageli nimetatakse Ameerika viiekümne esimeseks osariigiks.“ (autorite kolleegium, Palgest palgesse Ameerikaga)

Edasi Guggenheimi. Spiraalgalerii on kinni, pannakse uut ekspositsiooni üles. Arhitektuuri poolest on igatahes äge. Näha saab Doris Salcedo mööbliinstallatsioone Kolumbia vägivalla ainetel, Kandinsky värvipritsmeid ja veidi Picassot, Gaugaini ja teisi. Kosutuseks saab kohvi ja salatit. Poest leian laheda fotoraamatu New Yorgist.
Moodsa kunsti muuseumis on sigin-sagin, kunstipärane visuaalmuusika, ufomajad, Andy Warholi supipurgid ja meeletult suur kunstiraamatute valik.
Õhtupoolikul tekivad klaasmajadele huvitavat karva valguslaigud. Pidevalt linna kohal tiirutavad kopterid tekitavad tunde nagu oleksin keset actionfilmi ja kohe hakkaks midagi juhtuma.
Jalutan Chipamongiga kokkulepitud kohtumispaika keskpargi serval varem, et jõuda enne tema saabumist süüa. Mungad ju pärast keskpäeva ei söö. Aga mine sa tea, Chipamong on väga moodne munk.
Katsun minna kanašnitsliga kindla peale välja, kuigi lauda saabuvad plastmassist nuga ja kahvel peaks kahtlust tekitama. Ma ei olegi siin vist korralikke lauanõusid kusagil näinud. Vähe sellest, et plastmassnoaga ei ole võimalik suurt midagi lõigata, ei ole ka imestada, et Ameerika ökoloogiline jalajälg on koletusuur. Pakendikultus on igal sammul märgatav. Samas, eks nad nõusid pestes raiskaks jälle tohutus koguses vett. Šnitsel saabub pisikeses puust karbis, lükituna vardale vaheldumisi saiaviiludega. Pean veidi aru, kuidas kompositsioonile läheneda, aga lõpuks ei jää muud üle kui saiad-kanad kahekaupa eemaldada ja süüa näpu vahelt nagu võileiba. Ükskõik mida tellida, saad ikka mingi burgeri. Peaaegu oleksin täna pääsenud.
Saabub Chipamong, kes elab New Yorgis juba umbes aasta. Kodakondsuse taotlemise protsess on pooleli. Hetkel tegeleb vihmametsade probleemidega Ladina-Ameerikas. Istume veidi ja ajame juttu, jalutame keskpargis, läheme ostame tellitud õun-kella. Õunapood on rahvast punnis täis ja ostlemine paras elamus. Poemees tellib vidina kaudu nõutud eseme laost, tutvustades seni muud müüdavat kraami. Käime korra öist Times Square'i vaatamas, tiirleme raamatupoes ja sõidame metrooga. Mina lähen 2. avenüül maha, Chipamong jätkab Brooklyni suunas.