kohustuslikud maamärgid

Töötav New York on Ameerikas alati sammunud rahu, vabaduse ja demokraatia eest võitlejate esirivis, on julgelt tõstnud oma häält Nõukogude Liiduga, Rahvaste-Hiinaga, kogu sotsialismileeriga sõpruse ja rahuliku koostöö arendamise idee kaitseks. (autorite kolleegium, Palgest palgesse Ameerikaga)

New York, New York, …Mis seostub minu peas selle linnaga? Guggenheim, kaksiktornid, vabadusesammas, Wall Street, jazz, hip-hop. Ebamõistlikult palju inimesi. Ebamõistlikult kõrged hooned ja oht siseruumides viibides lennuliiklusele jalgu jääda.
Üks kasulik tehing. Hollandlane Peter Minuit on jäädvustanud ennast ajalukku põlisameeriklastelt Manhattani saare ostmisega, millest esialgu sai New Amsterdam. Kuidagi iroonilised tunduvad selle taustal plagudele kirjutatud Kennedy tsitaadid selle kohta, kuidas immigrandid on alati Ameerika elu sotsiaalset kangast rikastanud.
Uus York. Nimede osas nad palju fantaasiat üles näidanud ei ole. Kaardilt jäävad läheduses olevatest kohtadest silma Naatsaret, Petlem, Hamburg, Liibanon, Uus Holland, Valged Tasandikud, Preisi Kuningas. Oot, misasja?

Metrooprofina sõidutan ennast islandi keele lauseid korrates hommikul kõigepealt Central Parki lähistele. Oskan juba käigult aru saada, kas tuleb sõita üla- või all-linna suunas. Rendin jalgratta.
Kõnniteel sõitmine ei ole kombeks ja sõiduteed on vastupidises suunas üheuunalised, mistõttu jalutan ratast kuni keskpargini. Seal on olukord väga organiseeritud. Autod oma reas, jalgrattad oma reas, jooksjad eraldi. Tundub veidi ahistav, aga põikan siin ja seal parki sisse, kord vorstisaia sööma, kord pildistama, kord niisama päikese kätte tšillima. Faunast võib märgata oravaid ja varblasi.
Rattal pole pidureid. Eriti.
Miskipärast on enamus radu asfalteeritud ja enamus muru tarastatud. Kraade on vähe, oli hea mõte kindad kaasa võtta. Muidu päris geniaalne koht. Pidevalt kostab liiklusmüra ja operatiivsõidukite alarmi, aga näha on puid ja muru ja oravaid.
Kolmest tunnist täitsa piisab. Tagastan ratta. Mööda laia teed aegade väljakule. Ümberringi vilguvad ja virvendavad reklaamid, rahva seas longivad mikihiired.
Edasi põige Bryant parki tellimusfotosid tegema. See on lebokoht ringiratast kõrguvate majade vahel. Lilled, vorstisaiad, karusell, purskkaev.
Järgmine maamärk on impeeriumiriigihoone. Juba tuttav sik-sak-sabatamine vähemalt poole kilomeetri jagu ja konveierpildistamine. Vaateplatvormil on balustraadidele kleepunud pildistav mass ja päikesepeegeldus klaasmajadel.

„Sumiseb ja müriseb hiigellinn. Ja siin tõusebki taeva poole tohutu hoonemürakas, mis kõrgub üle naaberpilvelõhkujate nagu miljardär üle miljonäride. Oleme otse New Yorgi südames. Meie ees on tema sümbol, embleem, orientiir, sõlmpunkt, monument iseendale, mis on tehtud terasest, betoonist, klaasist ja mis oma 102 korrusega kerkib pilvede poole rohkem kui 400 meetri kõrgusele. Niisugune on pilvelõhkuja „Empire State Building“, mis projekteeriti aastail 1928-1929 kui sümbol „Ameerika õitsengule“ pärast Esimese maailmasõja lõppu … /…/ … õitsengu monumendi asemel muutus „Empire State Building“ kokkuvarisenud illusioonide ja purunenud elude tohutuks mälestusmärgiks.“
„Järskude terassidena laskusid alla pilvelõhkujate karbid. Kivist, betoonist, terasest ja alumiiniumist sügaviku põhjas askeldas ja sagis New York vaevalt kuuldavalt. Välklesid hotellide, kinode, baaride, jookide, sigarettide, patenteeritud kosmeetikavahendite ja muu mõeldava reklaamid, pakkudes kõike, mida müüakse ja ostetakse dollarite eest, luuakse aga miljonite tööinimeste kätega. Loojuva päikese kiired joonistasid reljeefselt välja selle kaubanduse, rahanduse, liikluse, lõbustuste, kannatuste, purunenud lootuste, kuritegelikkuse, rikkuse ja vaesuse kihava keskuse kontuurid.“ (autorite kolleegium, Palgest palgesse Ameerikaga)

Minu ajal päike veel ei loojunud. Ja linna oli alt päris hästi kuulda.
Tänaval tagasi. Töömehed kannavad kiivreid tagurpidi peas, nokk kuklas. Ülikond koos nokamütsiga on ilmselt ka ainult siin maailmajaos nähtav kombinatsioon.
Inimesed on kergesti manipuleeritavad ja võtavad meelsasti sappa kui keegi tänaval lendlehti jagades neid järjekorda suunab.
Jalutan High Lane'ni. See on vana raudtee, millest on tehtud miilipikkune jalutusrada. 1,6 km. Jõel käib mingi sebimine, hulgem koptereid ripub õhus. Inimesed jalutavad ja istuvad ja söövad ja loevad ja päevitavad. Ka siit saab palju ebamõistliku linnaruumikasutuse pilte. Vasakul käib kõva ehitamine. Ühes jalutusraja nurgas kutsutakse jalutajaid üles ehitamises osalema, mille puhuks on välja pandud suuremas koguses plastmassklotse. Igas vanuses ja stiilis inimesed on süvenenud fantaasiaehitise meisterdamisse.
Maa-aluse rongiga kaksiktornide kunagise asukohani. Kummagi torni asemel on bassein, vesi voolab unustusse. Basseinide kõrvale on aga juba jäärapäiselt püsti pandud eriti kõrge klaasmaja.
Suundun seinatänava kaudu sadamasse.
Sadamas paistab kaugel Vabadussammas. Promeneeritakse paremale ja vasakule. Istun päikesepoolsele pingile jahi väljumist ootama. Kuna telefon sai tühjaks, siis mul pole kella. Üksiti ma ei tea ka, kas mind on korterist välja tõstetud.
Toiduga on siin keeruline. Inimesed üldiselt järavad midagi näpu vahelt, aga süüa ei paista suurt kuskil. Muusika see-eest on kõrvulukustav.
Tuleb jaht, heisatakse purjed. Päike kaob parasjagu miskise tornidega ehitise taha ja Manhattan võtab seninägematuid toone. Marsruut viib leedi Vabaduseni (vabadus on siin naissoost) ja Brooklyni sillani ja tagasi. Vabadus näeb profiilis üllatavalt matsakas välja. Manhattan paneb tuled põlema ja majad on nagu vahvlid. Väfflid. Läheb pimedamaks ja külmemaks. Lisaks kinnastele on kotis ka sall. Ameeriklased on väga lärmakad ja suudavad kuuldavale tuua hämmastavas koguses täiesti sisutühja juttu. Viimane pool tundi ootan, et saaks juba keldrirongide juurde sooja ja kõrvu puhkama.
Linnaturism on hirmus väsitav. Need tornid ja värgid pole kah suurem asi. Homme läheb huvitavamaks.
SMS-ga saadetud uksekood ei ole siiski meeles. Olen juba poolel teel trepist alla, et otsida mõni koht, kus telefoni laadida, kui märkan, et selles korteris, kuhu mind oleks täna pidanud ringi kolitama, käib tegevus. Uksest tuleb välja suur must mees, kaevab telefonist esile uksekoodi ja teatab, et ma siiski ei pea kuhugi kolima. Kui see oligi sama tüüp, kellega eile kemplesin, siis teeme mõlemad näo, et seda pole olnud.