linnas

Kuna nad on korraldajad, siis oleme varem kohal ja aitan toole ja kaste tassida. Inimesed tiksuvad vaikselt hommikusöögile. Arutatakse metodoloogia ja uurija eetika üle. Fotograaf Steven Ruben tutvustab oma fotosid chini põgenikest Mizoramis. Wai Wai Nu räägib rohingyadest ja oma minevikust poliitvangina. Parlamenti valitud isa tõttu pandi terve pere vähemalt 17 aastaks vangi, amnestia saabus juba seitsme aasta järel. Pärast õigusõppe lõpetamist võitles ta endale ja veel kolmesajale muslimile välja diplomid, mida polnud ette nähtud neile anda. Kõva naine.
Viimase küsimusteringi ajal matkame Ayega juba ülesmäge bussipeatuse suunas. Päike on välja tulnud ja osa riideid tuleb seljast ära koorida. Bussipeatuses on juba prantslanna Marie ja birmalasest professorihärra. Mariel on kavas turism New Yorgis. Ka Arina peaks veel paar päeva New Yorgis veetma. Nagu anekdoodis: prantslane, venelane ja eestlane lähevad New Yorki...
Buss on peen, wifiga ja puha. Mul on koht lauatagusel istmel, vastas istub Dallase J.Ri meenutav naeratav vanamees, päikeseprillid juustes. Aknast möödub sujuvalt Ameerikamaa: kirjude lehtedega puud, metsaga kaetud mäed, puude varjus madalad majad, varustatud laiade autode ja triibu-tähe-lippudega. Päris kena. Kitsad kutsuvad teed hargnevad metsa vahele ja neis mägedes võiks olla tore jalutada.
Kordan veidi islandi keele lauseid ja asun siis aknast välja vaatama. Kui muljete üleskirjutamiseni jõuan, ei suuda naabervanamees uudishimu talitseda ja uurib, mis keelega tegemist. Pakub, et äkki on mõni Skandinaavia keel. Hästi pakutud. Mõne aja pärast on ta Eesti välja guugeldanud ja tunneb huvi kliima ja rahvaarvu vastu. Reisijad on eranditult suubunud elektroonilistesse vidinatesse.
Ásgeir Trausti sobib maastikuga päris hästi.
Ajuti tundub nagu ma oleks mingis veidras filmis, kus inimesed ei räägi päriselt nii nagu nad räägivad, vaid see on mingisugune etendus. Teemärgid on butafooria. Ma ei suuda ennast mentaalselt Ameerikasse positsioneerida.
Nelja tunni pärast hakkavad üle lageda paistma pikad majad nagu pliiatsid. Eksimatult kolistan kohvri Grand Terminali, võitlen piletiautomaadiga, põrutan ekspressiga õigest peatusest mööda ja siis aeglasemaga tagasi. Tänav leidub ja maja leidub, aga pole ukse kõrval musta kasti suure M-tähega. Kontakt nr 1 Kareem ei vasta telefonile. Kontakt nr 2 Maria ka ei vasta. Lõpuks reageerib Kareem. Must kast on tegelikult hall ja sellel on kiri Masterlock. Ok, M oli tõesti olemas, aga seda posu ülejäänud tähti oleks ka võinud mainida. Lukk ei tule lahti. Kuniks ma sellega pusin, muutub Kareem, kes ka algselt ei olnud mingi sõbralikkuse etalon, ebameeldivalt ülbeks ja kui olen võtme kätte saanud, jätan ta omaette targutama ja katkestan kõne. Vara on siiski rõõmustada. Korteriukse kood ust ei ava. Sedapuhku taban Maria ja saan hakatuseks sõimata. Viimaks suudan ta jutuvada peatada ja sõnum saab edastatud. Järgnevad korduvad palved oodata ja siis juhendatakse mind hoopis teise korteri ukse taha, kust pean homme kolima kolmandasse. Ma ei jäta oma pahameelt päris enda teada. Mingeid kellaaegu ei soovi neiu kokku leppida ja mul ka ükskõik. Vaadaku ise, kuidas saab.
Korter on, nojah, kole ei ole, aga ilus näeb teistmoodi välja. Äärmiselt ebaõdus. Lahkun vahepeal pimenenud linna ja sõidan metrooga Rockefelleri keskusse. Seiklen maa-alustes käikudes ja lokaliseerin mõningase pingutusega torni ronimise koha. Saan pileti kolmveerand üheksasele liftile. Pea tund on aega. Seda võiks kasutada söömiseks, aga katakombides on see koht, kus enne inimesed sõid, jäljetult kadunud. Leidub Starbucks. Letil vedelevad käkid mõju ahvatlevalt, piirdun kohviga. Siin on neil see imelik nime küsimise, selle topsile kirjutamise ja tundumatuseni moonutatult väljahõikamise süsteem. Aeg tagasi orienteeruda.
Sabatatakse piletikontrolliks, sabatatakse turvakontrolliks, sabatatakse pildistamiseks, sabatatakse lifti pääsemiseks. Ametis on suur hulk järjekorrakorraldajaid, igaüks hõigub monotoonselt oma rida. All cameras, cell phones, packbags, all cameras, cell phones, packbags, for photo sit, no photo carry on, for photo sit, no photo carry on,... Kõlab nagu kupja utsitamine. Tahaks metsa.
Tihedalt täispakitud lift sööstab üles 42 sekundiga. Et igav ei hakkaks, näidatakse läbipaistvas laes filmi.
Üleval on vaade paljudele majadele ja tuledele ja võimalus jälgida ennast erinevates poosides pildistavaid inimesi. Käin kõik ettenähtud kohad läbi ja võtan allapääsemise sappa.

„Kui pool sajandit tagasi tähendas Rockefelleri nimi naftat, siis nüüd assotsieerub ta niihästi pangandusega, kinnisvaradega äritsemisega kui ka masinaehitusega. Hiiglaslikult vohava polüübi kombitsad on haaranud paljud Ameerika majanduselu harud." (autorite kolleegium, Palgest palgesse Ameerikaga)


Metroosse kulgev katakombiharu on paelaga tõkestatud. Inimesed uitavad nõutult sinna-tänna. Proovin tänavalt, sama lugu. Asun juba jala teele, kui leian veel ühe mulgu, kust pääseb sooja keldrisse kihutavate rongide juurde. Inimesi liigub igasuguseid, suur osa on turiste.
Koduteel silman kiiresti söödavat praetud kana pakkuvat asutust ja lasen endale midagi kaasa pakkida. Kodus pakki lahti harutades osutub see hamburgeriks. Miks ma ei imesta. Keedan teed peale.